Eesti naised võivad olla vapustavalt ägedad, sugugi mitte ainult ilusad. Usun, et lähiaastatel saame nii poliitikas kui ärielus alles näha, mida kohalikel naistel pakkuda on.
Aastaid tagasi, kui olin suhtes sakslasest noormehega, avaldas ta mulle saladuse, et tema lemmikud on Aasiast pärit neiud. Ma ei saanud sellest tookord täpselt aru, sest olin vähe reisinud ja mu suhtlusringi kuulusid paar juhuslikku välismaalast. Aeg läks edasi, õppisin tundma suurt hulka maailma eri paigust pärit inimesi, küll töötades rahvusvahelistes ettevõtetes või projektimeeskondades, küll romantiliste suhete kaudu, küll võõrustades maailmarändureid couchsurfingu vahendusel. Ja ma sain lõpuks aru, mida mu (tänaseks) eksboyfriend mõtles.
Aasiast pärit naisi oli sohvasurfarite seast kõige lihtsam võõrustada. Nad on vastutulelikud, viisakad, abivalmid ja nad suudavad tekitada Sinus tunde, et oled kõige ägedam ja lahkem inimene maailmas. Täiesti siiralt, ilma igasuguse teeskluseta. Nad on ausad ja tublid. Kahjuks ei saa ma sama öelda Aasiast pärit meeste kohta, sest erinevalt naistest, ei olnud nemad kuigi tagasihoidlikud ja kodune teenindusvalmidus (ma pesen ise nõud ära! oh, ära muretse, küll ma saan söögi kätte! jne) puudus neil samuti. Meeldivad ja huvitavad vestluspartnerid on üldjuhul nemadki.
Kui mõtlen absoluutselt kõikide naiste peale, kellega olen elu jooksul kokku puutunud, siis eestlannade vaoshoitud viisakus ja allavandumatu järjekindlus oma eesmärkide saavutamisel meenutab mulle kõige enam Aasia kultuuriruumist pärit naisi. Tõsti, alati ei käi meie naistega kokku aasialannadele loomupärane alandlikkus, mis muudab inimesed ülimeeldivaiks, sest ülbitsemine rikub asja ära – ja see pole selline prantsuse tüdruku stiilis meeldiv, heatahtlikult provotseeriv ülbitsemine, vaid pigem frivoolsena mõjuv nõmetsemine -, kuid tagasihoidlikul suhtlusstiilil on oma võlu. Kaine meelerahu ja otsusekindlus sinna juurde muudab kombinatsiooni paljude eestlannade isiksuseomadustest vägagi atraktiivseks.
Eesti naised on vaoshoitud suhtlejad, kuid mitte allavandujad.
Kolmas, kõige ägedam iseloomujoon maailmas, mida kohtab eriti tihti just eesti naiste juures, on minu meelest konstruktiivne lähenemine elule. Kui on probleem, siis otsitakse võimalust see lahendada! Meie daamid ei kanna endas lääneeuroopalikku damsel in distress ehk abitu näitsiku kuvandit. Muidugi, meile meeldib, kui džentelmen avab ukse ja maksab restoranis arve, aga häda korral on igas eesti naises peidus üks väike vapper moor, kes “toidab mehe ja seitse last”. Ilma naljata.
Samal ajal jääb eestlanna ka iseseisvalt hakkama saades – kui ta just kibestunuks ei muutu ja see viimane on juuubeee! – ikkagi naiselikuks. Üks põhjus, miks mu sakslasest eksile tema enda rahvuskaaslased ega üldse noored lääne-euroopa naised eriti ei sümpatiseerinud, oli nonde piigade liigne sooneutraalsus nii käitumises kui riietuses. See on juhtunud Saksamaal, Suurbritannias, vaikselt toimumas ka Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Need on naised, keda eesti mehed nimetavad “feminatsideks” ja kelle käest on – eriti mehel – lihtne näiteks Facebookis sõimata saada, või sõbrannadeks.
Võib-olla ei lähe eestlannad plakatitega tänavale vehkima ja omi põhiseaduslikke õigusi nõudma nagu prantslannad või ameeriklannad, aga kui on vaja intelligentset ja asjalikku tagasisidet anda või probleeme sõnastada, siis tunnen meie naiste üle vaid uhkust .
ETV väitlussaade “Suud puhtaks” pakkus lõppenud hooajal korduvalt meeldivat ahhaa-elamust. Eriti meeldis mulle neiu, kes perevägivalla teemalises saates Mihkel Kunnuse paika pani. Korduvalt. Elegantselt. Ja tulemuslikult. Kunnus jäigi lõpuks vait. Ja ma ei mõtle siinkohal seda, et vägivallatsenud mehel polegi õigust vastulausele. Loomulikult on. Lihtsalt see jutt, mida Kunnus saates rääkis, oli… lame. Viisakalt öeldes.
Nii et pea püsti ja julgelt edasi, naised! Ükskord me võidame n i i k u i n i i. 😉
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!
