Mis võib muutuda AASTAGA?

Sel nädalal on meil kõigil põhjust tähistamiseks. Eesti Vabariik saab 99. Hurraaa! Pidupäeva puhul jagan mind ennast viimase aasta jooksul kõige enam vaimustanud arenguid.

Palju õnne, armas Eesti! Foto: Vallo Kruuser, Delfi

Muutused ei toimu üle öö. Ent ometi juhtuvad läbimurded alati ootamatult – enne, kui need muutuvad enesestmõistetavusteks.

Peaaegu 2 aastat tagasi, kui alustasin Nordic Passionista projektiga, tundus elu Eestis võimatult trööstitu ja hallina. Mul oli isiklik plaan. Aidata üks lähedane inimene osaliselt minu kaasabil (taas)tekkinud jamast välja ja pühkida Maarjamaa tolm seejärel jalgelt. Naistele äricoachingu pakkumiseni jõudsin piinliku aususega tunnistades a i n u l t tänu sellele, et mul oli palju vaba aega, geograafiliselt piiratud tegutsemisterritoorium ja eelmainitud väga isiklik missioon, mis mind Eestis kinni hoidis.

Mõtlesin, et millal veel oma äri käima lükata kui mitte praegu, kui kõige väärtuslikum ressurss – aeg – on mul vabalt käes?

Aeg on linnutiivul möödunud ja ehkki ma ei salga, et viimase 2 aasta sisse mahuvad ka mõned suurimatest eneseületustest mu elus, valusad ja vastikud konfliktideklaarimised, lõputud “ei”-d ja mõned altvedamised, olen tehtud tööga väga rahul.

Kuid… muutunud on palju enamat kui vaid minu elu. Lubage meelde tuletada, et napp paar aastat tagasi oli Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe umbes samasugune paratamatus nagu see, et “eestlased joovadki ennast surnuks”. Keegi avalikult sellest ei rääkinud ja probleemi ei paistnudki kusagilt, sest paratamatused nagu näiteks alkoholism või nõukogude okupatsioon, kuulusid LAHENDAMATUTE JAMADE valdkonda. Muide, 1940nda aasta okupatsioon ei olnud paratamatus. See oli suur õnnetus. Võib-olla poleks saanud seda kõiki asjaolusid arvestades vältida. Aga nimetada ennetatavaid ja lahendatavaid probleeme paratamatusteks on kõige ohtlikum asi maailmas.

Niisiis, siin on 3 suurt võitu möödunud aastast, mille üle mina isiklikult südamest rõõmus olen:

  1. Soolisest palgalõhest kui lahendust vajavast probleemist räägib aastal 2017 valehäbita nii “Ringvaate” saatejuht kui sotsiaalkaitseminister (naine, muideks!). Hurraaa!!!
  2. Meie riigil on esmakordselt 99 ajaloo jooksul naissoost president! Ehk nagu mu ülekuuekümnene sugulane, mees, ütles, siis “ammu oli aeg, muidu oleme nagu Venemaa või Valgevene, piinlik täitsa!”. Proua Kaljulaidi diplomaatiline kohmakus riivab muidugi veel nii mõndagi inimest, aga vähemalt minule on jäänud mulje, et daam suudab oma peaga mõelda küll. Jõudu ja edu, proua president!
  3. Minu ema käis eelmisel nädalal David Vseviovi loengul ja talle meeldis see väga. Minu jaoks tähistab see sündmus üleelusuurust edasiminekut. Elul on kombeks meid üllatada ja vahel juhtuvad paremad asjad kui me lootagi julgeme.

Mille üle Sina, hea lugeja, seekord Eesti sünnipäeva puhul rõõmustad?

 


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti?

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  • 0
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments

Leave a Reply