Usun, et iga ratsionaalselt mõtleva inimese elus saabub kord hetk, mil ta veab puhtale paberile rasvase joone, ning teeb ühe nimekirja ja selgitab enda jaoks välja plussid ja miinused. Kui Sa seda postitust loed, siis pakun, et vähemalt ühe korra oled Sa teinud nimekirja selle kohta, kas ja miks Eestis tasub elada ja äri teha.
Ma arvasin, et minu elu Eestis on raske, sest ma olen naine – ja seejuures naine, kes ei soovi oma noorust ja välimust ära kasutades mõnelt miljonärilt raha välja lüpsta, vaid on otsustanud ise hakkama saada -, kuni päevani, mil sain tuttavaks mehega, kes oli Maarjamaale kolinud Lõuna-Aafrika Vabariigist. Meist said kiiresti parimad sõbrad, sest lisaks ühisele arusaamisele paljudest maailma asjadest, klappis meil ka huumorimeel. Pluss me jagasime arvamust, et niisugune olukord, millega silmitsi seisime, ei ole normaalne ega tohiks olla aktsepteeritav.
Mõned näited eestlaslikest kurioosumidest – mina, alla kolmekümnene naine karjun telefoni, sisuliselt sõiman, oma ülemust, kes on üle 40nene pereisa – abielus, muide – sest mees soovib maksta mulle ühe koolituse eest umbes 40 eurot, samal ajal on ta ise müünud mind koolituse tellijale 400 euro eest. Fakt, et mees teenib minu naiivsuse pealt 360 eurot on tema meelest normaalne ja mina olen kuri inimene, lisaks veel mingi veider hüsteerik, kuna sellisest asjast nii suure numbri teen. Asi lõpeb sellega, et ma sõiman järgmist meest, seekord minust nooremat, telefoni teel veel ja teenin kokkuvõttes ühe nädala töö eest, millest suurema portsu olen sujuvalt oma tiimile delegeerinud või väljaspoolt organisatsiooni sisse ostnud – sest glamuursetelt agentuuridelt teenuse ostmiseks meil eelarves pappi oli, palkade maksmiseks seda eriti ei jagunud – sama palju netotöötasuna, kui oli muidu minu brutokuupalk. Lahkun sellest organisatsioonist, “sõpradena” loomulikult. Sest Eesti on nii väike ja niimoodi meil need asjad siin lihtsalt käivad, midagi pole teha.
Teine näide. Üleneljakümnene kodumaal tunnustatud ärimees teeb Eestis juhutöid armetute summade eest, sest ta ei oska riigikeelt, ja ükski rahvusvaheline ettevõtmine tema vastu siin riigis huvi ei tunne, aga pere vajab toitmist, nii et mees väga ei kurda. Esimesed paar aastat ei võta eestlaste võõrapelguse ja üldise konservatiivsuse taustal erilisi tuure sisse ka tema toitlustusäri. Samal ajal teevad minu ja tema ühised kontorikaaslased neil puhkudel, kui meest meie seltsis pole, ridamisi rassistlike rõvedaid nalju. Ja siis teevad need samad inimesed avalikkusele kampaaniaid paremast poliitkultuurist või tervislikest eluviisidest või HIV ennetusest.
Ühel suhteliselt suvalisel hetkel läigatab mu silmis tuluke ja ma otsustan teha oma esimese äricoachingu avantüüri. Lõunamaamees on kogenud inimene toitlustusäris ja üks minu tuttav eesti mees rääkis kõigile avalikult, kuidas ta soovib Tallinnas söögikohta avada ja tal on selleks vähemalt 100 000 krooni kõrvale pandud. Varsti saab eestlane ühel kohalikul konkursil auhinnana veel 100 000 krooni juurde, nii et mu tõmmul sõbral peaksid rahamured siin riigis vähemalt mõneks ajaks murtud olema, kui nad koos äri tegema asuvad. Seda enam, et eestlane on minu teada viisakas ja kui tema blogi lugeda, siis ka antirassistlike, kohati suisa feministlike vaadetega.
Kogu see lugu väntas kokkuvõttes aastaid nagu üks korralik seebiooper kunagi, kulmineerus erinevate traagiliste ja peaaegu traagiliste sündmuste näol 2012. ja 2014. aastal ning pole lahendust leidnud tänaseni.
Aga see pole tänase postituse teema. Sest täna kirjutan ma sellest, miks nii paljud välismaalased kui ka eestlased arvavad, et vaatamata meie konstantselt kehvale suusailmale, röögatule soolisele palgalõhele ja muudele “toredustele”, siiski on võimalik ja mõistlik Eestis elada.
Niisiis, siin on minu koostatud nimekiri Eestis elamise plussidest ja miinustest.
PLUSSID
E-riik. See paistab meile endile juba mõnda aega täiesti enesestmõistetavana, aga kujutle korraks maailma, kus Sul ei ole võimalik maksta arveid, alustada või lõpetada äritegevust, deklareerida tulusid ja hääletada valimistel arvuti kaudu. Prrr!!! Paljud välismaalased, kel on suhteliselt ükskõik, kus maailma paigas elada ja igapäevaseid asju ajada, valivad oma püsielukohaks Eesti muu hulgas just sel põhjusel.
Suhteliselt odavad elamiskulud ja soodne kinnisvara. Võrdleme end ikka Euroopa ja maailma suurlinnadega, kus on lennuühendus, ja saame aru, et tegelikult pole mõtet s*ta suusailma üle nii palju vinguda midagi. Korterikuludelt säästetud rahaga saad kasvõi mitu korda aastas soojal maal akusid laadimas käia.
Riigi poolt tasutud tervisekindlustus rasedatele, väikelaste emadele ja alaealistele. See on üüratu rahaline võit. Me ei adu suurt eelist, sest summa, mida riik meie tervisekulude eest maksab, ei laeku iga kuu lõpus meie isiklikule pangakontole, aga TASUTA rasedusaegne jälgimine ja sünnitusabi on väga suur privileeg. Ka siis, kui ämmaemandaks juhtub olema nähvits või günekoloog pole ühelgi suhtlemiskoolitusel käinud. Mujal arenenud maailmas sellist asja ei eksisteeri. Igaüks, kes tahab lapsi saada, maksab selle lõbu omast taskust kinni. Punkt.
Ema- ja isapalk. See on üliprogressiivne riigipoolne toetus. Me teeme pika puuga ära näiteks USAle, aga ka Ühendkuningriigile ja Prantsusmaale. Vanemapalka vaadeldakse maailmas siiamaani kui “skandinaavialikku tulevikustsenaariumit”, mis võib realiseeruda paljudes riikides vaid mitmete positiivsete asjaolude kokkulangemise tagajärjel ja pikkade aastate pärast.
Väikesed vahemaad. Kui arvad, et Viimsist Tallinna kesklinna sõitmine võtab tipptunni ajal liiga kaua aega, siis kujutle hetkeks, mida tunnevad metropolides elavad inimesed, kes käivad tööl suurlinna südames, kus isegi taksoga liikumine on keeruline ja nõuab kordades rohkem aega kui keskmine Viimsi-ots. Lisaks on kogu meie väike riik vaid paaritunnise autosõidu kaugusel ja hea uudis on see, et nii Hiiumaale kui Saaremaale saab soovi korral sõita lennukiga.
Praktiliselt olematu barjäär äriga alustamiseks. Jah, ettevõtte registreerimiseks kulub umbes 20 minutit ja 200 eurot ja ongi kõik! See on absoluutselt ennekuulmatu. Samas tasub meeles pidada, et ükski äri ennast päris ise ei müü, ja ainult paberivaba asjaajamine kasumit ei tooda. Ettevõtlikkus on meie inimestel veel väga madal, kahjuks.
MIINUSED
Ülimadalad palgad. Fakt, et tippspetsialist saab umbes 1500 eurot palka ja on seejuures veel õnnelik, teeb murelikuks. Andekatele inimestele sülitatakse näkku ja kasumimarginaalid kasvavad heasoovlike kodanike arvelt, kes ei ole veel õppinud ennast väärtustama ja palgaläbirääkimistel maksma panema. Kurb.
Sooline palgalõhe. Jah, see on palju enamat kui otsene diskrimineerimine ja sellest ummikseisust väljatulek võiks võtta aastakümneid, aga pingutus oleks minu meelest vaeva väärt, kui me asja tõsiselt käsile võtaksime. Siia kuuluvad soolised stereotüübid, mida mitte ainult mehed, vaid paljud naised edasi kannavad, õpitud abitus ja ka lihtsalt oskamatus midagi muuta või kusagilt alustada, et asjad paremaks saaksid.
Hirmuäratav statistika lähisuhte- ja seksuaalvägivalla osas. Me keegi ei tea, mis nende numbrite taga tegelikult peitub, kuni obaduse saame me ise või keegi meie lähikonnast. Vägivald on kõige kallim pahe inimkonna ajaloos. Selle kinnimaksmine ja heastamine võtab aastaid – pean siinkohal silmas vägivalda kogenud inimese tervise ja eneseusu taastumist ning mitte ainult otseseid ravi- ja õiguskaitsekulusid, vaid ka saamata jäänud tulu ühiskonnale, sest inimene pole suuteline täisvõimsusel tööd tegema, rääkimata pereloomisest ja laste üleskasvatamisest. Mõelge sellele, enne kui järgmine kord õudusttekitavat teemat käsitleva artikli lugemise vahele jätate.
Inimeste hoolimatus ja osavõtmatus. Väga palju vägivalda jääks olemata, kui kõrvalseisjad julgeksid õigel ajal sekkuda. Kui keegi peksab koolihoovis last ja Sa kõnnid rahulikult mööda ning politseid ei kutsu, siis oled Sa kaassüüdlane. Kui Sinu kolleegi seksuaalselt ahistatakse või suisa vägistatakse ja Sa teed näo, et Sind see asi ei puuduta, sest “seksivärk on ju ainult kahe inimese omavaheline asi”, siis on Sinust saanud selsamal pilgul onu Heino või suisa vägistaja. Ja nii edasi. Me ei saa ehitada tervet ühiskonda, kui me ei julge astuda välja mitte ainult iseendi, vaid ka teiste kaitset vajavate inimeste eest. Sest suvaline naine, keda täna kusagil kiusatakse, võib homme olla Sinu laps või õde või hoopis vend. Jah, mehi, eriti noori poisse vägistatakse ka. Aga kahjuks räägime me sel teemal veel vähem kui noorte naiste vastu suunatud vägivallast.
Ja kui seksuaalkurjategija on avalikkusele tuntud inimene, siis vastutad Sa topelt, kui ei sekku. Sest iga avaliku elu tegelane on EESKUJU, meeldib see talle või mitte. Meil kõigil on õigustatud ootus, et inimesed, kes ühiskonna silmis teistest enam tähelepanu saavad, ka käituvad paremini kui ehk keskmine kodanik.
Enesekehtestamine käib hirmu, mitte armu läbi. Kui oled viisakas, siis arvestatav hulk kaaskodanikke on valmis Sinust silmagi pilgutamata üle sõitma. On meeldivaid erandeid, loomulikult, kuid suuremate mureküsimuste lahendamine käib ikka kas sõimu, kohtuga ähvardamise või reaalselt juristide kaudu. Olen ise hea inimene ja mitte mölakas – see on kahjuks suhtumine, mis meie kaunil Maarjamaal veel kuigi sügavalt juurdunud ei ole. Ma isegi ei oska kommenteerida, miks.
Kunagi tundus mulle tohutult ebanaiselik mehi sõimata. Brutaalne, vulgaarne, labane. Aga kui avastasin, et olen üksi oma probleemide ees ja ühtegi šarmantset printsi, kes minu eest kakleks ja sõimaks, silmapiiril pole, tuli ebatsensuurne suhtlemisstiil mul endal ära õppida. Ja üllatus-üllatus, selgus, et mölakale meeldibki, kui teda sõimatakse või avalikult alandatakse! 50 varjundi saaga autor leiaks siit ilmselt kuldaväärt inspiratsiooni uute lugude kirjutamiseks. Mina tunnen lihtsalt kurbust, tülgastust ja pettumust selliste inimestega suheldes.
Kindlasti võiks seda nimekirja jätkata veel pikalt, aga mina tõmban siinkohal joone alla. Millised on Sinu arvates Eestis elamise plussid ja miinused, hea lugeja? 😉
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti?
