Täna kirjutan ma erivajadusega meestest ja sellest, kui palju kurja teeb teadmatus lähisuhtes. Postitus on isiklik ja võib olla ebamugav lugeda.
“Anna mu telefon siia!”
“Ma ei taha, et sa selle naise kõnesid vastu võtad! Aitab! Lähme magama.”
“Palun anna mu telefon siia! Ma pean selle kõne vastu võtma! Muidu ta tapab ennast ära!”
“Ei anna. Ja su autovõtmed võtan ka ära!”
Haarasin kiire liigutusega võtmekimbu oma pihku ja lükkasin telefoni padja alla ning heitsin siis sellele peale. Mu tollane elukaaslane, kõhn mees, viskus minu peale ja hakkas mu kätt lahti kangutama ning püüdis samal ajal mind eemale lükata, et padja alt telefoni kätte saada. Kähmlesime niimoodi mitu head minutit. Kui ta sai aru, et olen temast füüsiliselt tugevam ja oma asju ta krabamise ja kangutamise peale tagasi ei saa, siis jättis ta mu rahule. Ta rahunes kiiresti ja tüli oli selleks korraks lõppenud. Saime rahulikult magama minna.
Järgmisel päeval sõitis noormees tagasi Tallinnasse ja mina jäin veel paariks päevaks Haapsallu ühte rahvusvahelist koolitust korraldama. Olid ülestõusmispühad nagu praegugi.
Tol perioodil olid sedalaadi tülid praktiliselt igapäevased. Mu elukaaslasele oli hakanud helistama suitsiidsete kalduvustega eks, kes üle päeva püüdis endale otsa peale teha. Või vähemalt nõnda ta väitis. Noormees uskus iga ta sõna.
Mina omakorda olin vihane mehe peale, kes niisugust lolli loba tõe pähe võtab.
“Kui inimene tahab ennast ära tappa, siis ta helistab usaldustelefoni või läheb psühhiaatri juurde!” arvasin mina. “Miks sa üldse sellise jamaga ennast vaevad?”
Noormees uskus siiski enesetapujuttu rääkivat naist rohkem kui mind. Ja sellest sündisid tülid. Suured tülid.
Asi lõppes sellega, et mina läksin psühholoogi juurde, kuna mulle ei meeldinud see, milliseks inimeseks olin muutunud. Emotsionaalselt vägivaldseks jõhkardiks, kes piinas oma elukaaslast sama halastamatult kui suitsiidsete kalduvustega naine. Kuna mees ei saanud aru ratsionaalsetest argumentidest, siis püüdsin olukorda kontrollida vaimse jõuga ja lootsin, et kui teen mehele emotsionaalselt piisavalt haiget, siis lõpetab ta enesetapjamooriga suhtlemise. Et meie suhe saab päästetud.
Ühel hetkel sain aga aru, et meil ei olnudki enam mingit suhet. Olid vaid igapäevased suured tülid. Ja oli elukaaslase vajadus pakkuda tuge ühele suitsiidsele naisterahvale. Ei, ta ei teinud seda sellepärast, et oli naisest kuidagi rohkem sissevõetud kui minust. Ta tegi seda sellepärast, et enesetapujutt käivitas temas mingi väga tugeva reaktsiooni, mida tal oli vaja kontrollida; millele tal oli vaja ilmtingimata reageerida. Ta tegi seda enda pärast.
Tagantjärele vaadates meenutab see igal võimalikul hetkel enesetapuga ähvardava naise juurde tormamine sõltuvust. Vahel pani ta öösel pool kaksteist riidesse ja sõitis minema. Ükskord kihutas viimasele Hiiumaa praamile, sest naine viibis saare teises otsas üksildases talus. Terve mõistus oleks pidanud märku andma, et Tallinnast Hiiumaa kolkakülla jõudmiseks kulub nii palju aega, et terve saare rahvas jõuaks selle ajaga kollektiivse enesetapu teha, aga sellist märguannet mu elukaaslase mõistus ei andnud. Kui püüdsin talle selgitada, et Hiiumaal on ka kiirabi ja kui mutil (tegemist oli 50aastase naisega, mina olin 25 tookord, mu elukaaslane mõned aastad vanem) tõesti katus sõidab, siis helistagu Kärdla haiglasse või 112 ja nad saadavad kiirabi kohe välja, siis mu elukaaslane lihtsalt vaatas kalapilguga mulle otsa ja ei saanud aru.
Ehkki ma ei kahetse psühholoogi külastamist tookord, oli minu elukaaslane hoopis see, kes vajas abi.
Hiljuti mõistsin, et täpselt samamoodi vajas abi mees, kes 6 aastat tagasi mu arvutisse häkkis.
Olen häkkimise teemat väga paljude erinevate inimestega arutanud, et mõista, mis võis olla häkkeri motiiv, kas ta on mulle kuidagi ohtlik, kas ta võib veel midagi samalaadset mõne teise inimese suhtes teha jne. Häkkerilt endalt vastuseid ei saa.
Kõik need inimesed, kellega olen häkkimist arutanud, ütlevad, et see on kõige ebaotstarbekam ja riskantsem viis teise inimese kohta midagi teada saada, seda enam, et enamasti ei saada eriti midagi teada – või vähemalt mitte seda infot, mida otsitakse. Jah, häkkimine võib olla mõistlik, kui keegi kurikael õngitseb väga konkreetseid andmeid nagu paroolid või pangakontod, aga isiklikul ja romantilisel eesmärgil häkkimine on nagu püksipissimine – korraks on mõnus ja soe, aga see läheb kiiresti üle ning kõik, mis järgneb, on vastik ja ebamugav. Ehk et armuvalus häkkeril on kaotada oluliselt rohkem kui võita.
Probleem on aga selles, et mehed, kellest siinkohal kirjutan, ei tegutsegi ratsionaalselt. Nende mõttemaailma juhivad impulsid ja tungid, millest ratsionaalselt mõtleval inimesel on keeruline aru saada. Ma ei saa tänaseni aru, miks mu endine elukaaslane sõitis Hiiumaale ühte keskealist naisterahvast enesetapust päästma. Aga ma saan aru, et mingil põhjusel oli tal seda väga vaja teha. Täpselt samamoodi ei mõista ma meest, kes mu arvutisse häkkis, aga ma lepin teadmisega, et tal oli vaja seda teha. Et ta ei leidnud teist viisi oma emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks.
Väga palju draamat ja hingevalu jääks olemata, kui mõistaksime, et ühiskonnas on päris palju inimesi, kelle mõtlemine ja teod ei vasta “mõistuspärasele tegutsemisele” või “loogilisele mõtlemisele”. Igaühel nendest inimestest on oma mõtlemise loogika, omad arusaamad elust. Ja igaüks neist tegutseb oma parima äranägemise järgi. Kui võtaksime nüüd hetke aega nende inimeste vaatlemiseks ja sõnastaksime soovi neid aktsepteerida, mitte ilmtingimata mõista iga ende motiivi ja tegu, siis oleks meie enda elu palju kergem ja maailm ilusam paik.
Kõige keerulisem selliste meestega suhtlemise juures on see, et Eesti ühiskonnas puudub tugivõrgustik täielikult. Me räägime erivajadusega lastest ja meil on erinevad organisatsioonid nii autistlike kui harvaesinevate haigustega laste ja perede toetuseks, aga meil ei ole mitte ühtegi organisatsiooni, kes pakuks tuge vaimse erivajadusega täiskasvanud meeste lähedastele. Sellised mehed suudavad sageli edukalt tööl funktsioneerida või on neil suisa omad ettevõtted. Kodus ja lähisuhtes muutuvad nad aga kolmeaastasteks lasteks, kes teevad irratsionaalseid otsuseid, jonnivad, kisuvad riidu ja paljud löövad oma naist ja lapsi. Või vägistavad. Sest katus pani minema. Seekord jälle.
Me päästame vägivaldsesse suhtesse sattunud naisi. Aga me ei paku tuge vaimselt katkistele meestele.
Minu endine elukaaslane ei olnud vägivaldne tavapärases mõttes. Hoopis mina olin see, kes teda paaril korral lõi. (Ei, ma ei ole selle üle uhke. Täna ma enam nii ei teeks. Sest paaril tutistamisel ja ühel obadusel ei olnud mitte mingisugust tulemust. Need ei muutnud mehe käitumist. Infoks, et ka tema kasutas minu kallal paaril korral füüsilist jõudu, aga ma ei näinud seda lähisuhtevägivallana siis. See oli lihtsalt elu.) Aga mehe kõike ümbritsevat ignoreeriv ja enesekeskne idee fix päästa üks naine enesetapust oli ometi kõige vägivaldsem asi, mida ma siiani kohanud olen. Selle kinnisidee pärast ei kannatanud ainult mina, vaid ka noormehe ema oli tõsiselt mures. Mees kadus lihtsalt tundideks ja “unustas” oma telefoni kontorisse laadima, et keegi teda kätte ei saaks sel ajal, kui ta suitsiidse mutiga juttu ajas ja tal külas oli. Ema kartis muidugi midagi hullemat ja helistas mulle.
Me ei saanud pöörduda politseisse, sest midagi kriminaalset ei olnud juhtunud. Igal inimesel on õigus ennast ära tappa ja sellest ka teistele teada anda. Meedikud ja politsei tohivad sekkuda vaid juhul, kui enesetappu plaanival inimesel on psühhiaatriline haigus.
Tsiviilkohtusse pöördumine ja lähenemiskeelu taotlemine poleks olukorda lahendanud, sest mees ise tahtis tolle naisega suhelda.
Seega jäi üle ainult lahkuminek.
