Maailma on tabanud koroonaviirusepaanika ja täiesti mõistetavatel põhjustel. See postitus ei ole järjekordne etteheide ega appikarje, ehkki Lõuna-Euroopas ja Prantsusmaal on kehtestatud sõjaseisukorralaadne sundkarantiin; nädal tagasi ei suutnud Terviseamet oma kodulehel Eesti kohta adekvaatset statistikatki kuvada. See postitus on mõeldud hetkeks aja mahavõtmiseks ja selleks, et mõistaksid, mis on päriselt oluline, ning ehk ka seda, et tegelikult läheb maailmal praegusel hetkel päris hästi. Ei, mitte ansiplikult hästi, probleeme eitades ja varjates, vaid terve talupojamõistuse järgi hästi. Sest asjad võiksid olla palju hullemad.
Oleme esimeses tõeliselt ülemaailmses kriisis, mida ei ole põhjustanud otsene sõjategevus ega inimese sihilik pahatahtlikkus oma liigikaaslaste suhtes. Võib-olla see on üks põhjusi, miks paljud inimesed hirmul on. Oleme harjunud mõtlema kahedimensiooniliselt ehk must-valgelt : meie ja nemad, hea ja kuri, õige ja vale. Elus lahenevad asjad aga enamasti pooltoonides, hõrkudes värvivarjundites, mitte kategooriliselt. Kui praegu oleks reaalne sõda, siis me teaksime, kes on vaenlane ja ehk ka seda, kus ta on. Aga me ei tea. Sest vaenlane, nagu paljud poliitikud ja arstid ütlevad, on viirus ise. See on imepisike mikroorganism, mida silmaga ei näe. Teisalt võivad inimesed pidada vaenlaseks hoopis viirusekandjat või nakatunut ehk teist inimest. Aga ka neid ei pruugi olla esimesel pilgul lihtne ära tunda. Meid kutsutakse üles end ja haavatavaid ühiskonnagruppe kaitsma, kuid mille või kelle eest? Vaenlane on “kusagil seal” ja ebamäärane. On mõistetav, et selline olukord tekitab frustratsiooni või isegi paanikat.
Esiteks, ehkki koroonaviirus võib kulgeda väga tõsiselt ja seada inimese elu ohtu, on köha, kurguvalu ja palavikuga kulgev haigus võrreldamatult vähem kurnavam nii ühiskonnale kui meditsiinisüsteemile kui mõni ülinakkav kõhuviirus või troopiline tõbi, mis tekitab kiiresti vedelikupuuduse ja niidab inimesi massiliselt jalust. Nakkushaigus ei ole meeldiv, pandeemia on potentsiaalselt ohtlik igaühe jaoks, aga see kõik saaks olla kordades hullem.
Teiseks, nakkushaigus kui kriis on küll keeruline, kuid võrreldamatult lihtsam hallata ja üle elada kui näiteks päris reaalne lahingutegevus või mõni suur looduskatastroof. Või kombinatsioon neist kahest koos epideemiaga. Haiguse leviku tõkestamine seab meile inimtegevusega seotud piiranguid, kuid ei takista näiteks füüsilist ligipääsu abivajajatele, nagu võib juhtuda kliimakatastroofi korral või kasvõi üleujutuse või metsatulekahju puhul.
Kolmandaks, koroonapandeemia kõige märkimisväärsem mõju lisaks reaalselt haigust põdevatele inimestele ja nende lähedastele on majanduslik. Me ei tea, mis on majandusest saanud kuue kuu pärast. Aasta pärast. Viie aasta pärast. On neid, kes juubeldavad, et vana süsteem kukubki lõpuks kokku ja asemele tulevad uue mõtteviisiga, eluteenivad majandusmudelid ning ettevõtted. Kuid kindlasti lähevad pankrotti ka mõned juba praegu väga uuendmusmeelsed firmad. Ja on inimesi, kes on ahastuses ja paanikas. Raha ja vara kaotamine võib olla psühholoogiliselt vähemalt sama suur šokk kui inimelu kaotamine. Olgem kaaslaste suhtes mõistvad, mitte parastavad.
Mida saad Sina teha, et kriisist võimalikult tervena läbi tulla?
Järgida riiklikult etteantud soovitusi ja elada päev korraga. Või nädal korraga, kui üks päev tundub liiga lühike ajaühik. Peep Vain jagas kunagi ühte nippi, mis aitas temal toime tulla intensiivse raamatumüügi tempoga USAs. Ta nimelt kujutles, et elab justkui arvutimängus. Iga kahe tunni tagant saab ta uue elu. Tema ülesanne on vaid need kaks tundi emotsionaalselt stabiilsena püsida ja hakkama saada. Siis on restart. Uus elu.
Mulle meenus see mõttekäik mõned aastad tagasi, kui elasin Haapsalus ja hoolitsesin ema eest. Mu liikumisvabadus oli piiratud. Mu argirutiinist polnud juttugi. Kino-teater-kohvik-trenn polnud mitte igapäevane meelelahutus, vaid puhas luksus. Lisaks pidin tegema materiaalselt teadlikke valikuid. Pluss tulema toime suhtlemis- ja teiste sotsiaalsete pingetega, mis niisuguses olukorras ikka tekivad. See on paratamatu. Kujutlesin siis sarnaselt Peep Vainule, et mul algab igal hommikul uus elu. Et mu ülesanne on üks päev õhtusse saada ja mitte mõelda homsele ega kahetseda eilset. See aitas! Kui mõnikord juhtus ka tõsisem sõnavahetus, siis ei hoidnud ma kibedust pikalt hinges, vaid lasin sellel ajaliiva voolata koos õhtuhämarusega ja unustasin inetud sõnad ning solvumised. Kui tekkis vajadus, siis vabandasin kohe. Kui tekkis tunne, et keegi solvus või sai haiget, siis vabandasin ikka, kuigi ei tundnud end süüdi olevat ega arvanud, et käitusin valesti. See aitas tohutult pingete kuhjumise vastu. Jah, ma võisin päeval karjuda, õhtul vabandada ja järgmisel hommikul algas kõik puhtalt lehelt.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ettegi, kuidas on teadmata pikka perioodi, mil oled oma tavaelust ära lõigatud (omal vabal tahtel või olude sunnil või mõlemat korraga) kuidagi teistmoodi üle elada. Kui võtad päeva korraga, siis annad endale märksa rohkem andeks. Teistele ka. Teiste inimeste nõmetsemine ei häirigi enam nii väga. Iseenda möödapanekud ununevad kiiresti.
Ent on siiski mõned asjad, mida sunnitud kodupuhkuse või ülemaailmse epideemia ajal teha tasub või ei tasu.
Ära loo uut pikaajalist suhet. Armastus koroona ajal on natuke nagu reisiromaan või suvesuhe. See võib olla parim, mida oskad ette kujutada ja just see, mida vajad siin ja praegu, aga see toimib vaid nendes tingimustes, mis praegu eksisteerivad. Kui karantiin ja pandeemia lõpevad, siis muutub elukorraldus taas drastiliselt. Kas just päris endiseks, aga ikkagi märkimisväärselt. Karantiiniromantikaperioodil antud lubadused võivad tunduda katteta ja ühele või teisele inimesele haiget teha. Pea meeles, et igast suurest armumisest ei saa elukestvat intiimsuhet; väga paljud ilusad armulood võivad aja möödudes muutuda hoopis kestvateks sõprussuheteks. Jumal tänatud, et tänapäevane kultuuriruum lubaba meeste ja naiste vahelisi kestvaid sõprussuhteid! Mina ei kujutaks oma elu ilma nendeta enam ettegi. Sest nagu Esther Perel on öelnud – üks inimene ei saa teha Sind jäägitult õnnelikuks; õnneks on vaja tervet küla. (Küll mitte tingimata seksuaalses plaanis. :)) Samas tasub möönda, et pikalt ette tehtud pulmaplaane ei tasu küll korstnasse kirjutada, kui sobib ka intiimsem laulatus või registreerimine ja pereringis või kahekesi tähistamine.
Ära lõpeta pikka aega kestnud suhet kriisi ajal. Tõsi on see, et pikalt vindunud ja tegelikkuses otsa saanud suhted kipuvad praksuga pooleks murduma just kriisisituatsioonis. Aga võta siiski aeg maha ja luba koroonapaanikal ning isolatsioonihullusel mööduda. Kui oled partneriga siiani koos püsinud, siis suudad ehk jätkata seda veel mõned kuud, kuni tavapärane elukorraldus on taastunud. Erandiks on vägivaldsed suhted või isolatsiooniperioodil vägivaldseks muutunud suhe. Sel juhul on vaja füüsilist ja vaimset distantsi hoida ning aeg maha võtta, ehkki suhte lappimise ja jätkamise kohta võiks muidugi otsuse teha siis, kui kriis on möödas.
Ole enda vastu hell ja leebe ning loobu hinnangute andmisest nii endale kui teistele. Mis on hinnangu alternatiiv? Hinnanguvaba vaatlus situatsioonist, mis meelehärmi põhjustas, koos oma tunnete ja vajaduste teadvustamisega selles olukorras. Mees jättis mustad nõud kraanikaussi vedelama või ei jõudnud Sa ise näiteks nõudepesumasinat tühjendada ja prügi välja viia. Hinga rahulikult ja tunne oma tunnet. Olmemured, mis küll emotsiooni leegiga põlema võivad lahvatada, ei ole veel maailma lõpp. Mitte keegi ei saa punkte puhta kraanikausi või väljaviidud prügi eest. Kui Sind kipub aga apaatia tabama, siis võiksid just kodutööde eest endale punkte anda, sest…
Hoia end tegevuses ja tee iga päev ära vähemalt mõned vajalikud majapidamistööd. See loob rutiini ja rutiin annab turvatunde. Ja lisaks on kasvõi nõudepesu üks tegevus, mille saad oma to do listis kohe maha tõmmata ning tunned, et oled tänasel päeval midagi olulist ära teinud. Su saavutusvajadusest kasvõi killuke on rahuldatud.
Keskendu lahendustele, mitte probleemidele. Meile meeldib otsida süüdlasi. Iseäranis võib soov kedagi personaalselt süüdistada tekkida siis, kui selgub, et reaalset kontrolli situatsiooni üle pole mitte ühelgi asjaosalisel. Või on kontroll näiline. Vahel juhtuvad halvad ja isegi väga halvad asjad ning mõnikord sünnib ka tõelisest tragöödiast midagi head. Probleemidele fokusseerimine või kaaslaste või iseenda süüdistamine ei lahenda aga jama ennast. Isegi teiste inimeste sõimamine või sundimine ei too enamasti lahendust. Iga probleemi lahenduse võti peitub hoopis Sinu suhtumises. Muuda suhtumist ja maailm muutub! Sest kui oled probleemile kinnistunud suhtumisest vabanenud, siis tekib Sinus valmisolek ja psühholoogiline ruum lahendusi märgata või vastu võtta. Kui konfliktis on kaks või rohkem osapoolt, peaksid kõik asjaosalised sammukese tagasi astuma ning peeglisse vaatama. Millesse mina kinni olen jäänud? Millest ma ei suuda lahti lasta? On see mõni mõttemuster? Hinnang teise või iseenda käitumise kohta? Hirm millestki või kellestki ilma jääda? Tunnista oma mõtteid ja tundeid, ole endale sõber. Ja siis esita küsimus: mida ma tegelikult praegu vajan? Vajadustele keskendumine aitab harilikult hetkega kinnikiilunud suhtumise vabaks lasta ning lahendused on valmis esile kerkima – kas Sinu enda seest või teiste inimeste poolt.
Pea meeles, et ka suured ja tugevad inimesed, teiste hulgas mehed, on vahel nõrgad. Me kõik võime mentaalselt kokku joosta ja pingeolukorras jõuda käegalöömise meeleollu. Me võime teha halbu valikuid ja otsuseid, millel on pikaajalised tagajärjed, mida hiljem kahetseme, või millega on meil endil või meie lähedastel keeruline leppida. Tööl tipptasemel professionaal võib koduses koroonakarantiinis käituda nagu viieaastane laps. Oleme ju kõik vaid inimesed. Vigade tegemine on osa elust ja loominguline vigade tegemine on suisa soovitatav kõige moodsamate juhtimisteooriate järgi. Sest ainult nii saab tekkida areng ja innovatsioon. Muutus. Kriisis me seda ju kõige enam vajamegi.
Ilusat alanud kevadet!
