Otsisin parajasti sobivat finantsvõimendust ühele rahvusvahelisele idufirmale, kui mulle hakkas silma Latitude59 konverentsi koduleht. Aasta oli 2015 ja kuu oli märts. See Latitude tundus nagu semi-cool üritus, aga asi seegi. Vähemalt saab mõnel riskikapitalistil kohapeal nööbist kinni võtta ja uurida, mismoodi täpselt ingelinvestorid oma rahastusotsuseid teevad.
Saatsin kliendile konverentsi kohta info edasi ja kuna tegemist oli sündmusega, mis maksis 2 päeva eest umbes 60 eurot per nase, õhtune pidu ja burgerid hinna sees, siis oli mu mõõdukalt riskialdis kunde meelsasti nõus sellest osa võtma.
Ja mis toimus kohapeal?
Selgus, et tegemist on kõige ägedama üritusega üldse, kus ma alates aastast 2006 käinud olin! Täiesti ajud-sodiks. Ma ei liialda. Kohal on lihtsad, sümpaatsed, muhedad inimesed. Ühe laua taga räägivad juttu mehed, kes igapäevaselt miljoneid eurosid ringi keerutavad, ja verinoored iduettevõtjad, riigiametnikud ja miljonärid ning keegi ei vaata teisele kuidagi viltu, pole eelarvamusi ega midagi. Isegi riietumisstiil ei reeda seda, kui palju sul tegelikult raha on, sest kõik on smart casual rõivastes. Loe: veidi kottis teksad ja ruuduline triiksärk üle püksivärvli turritamas. See on mingi meeste uus ära-jumala-eest-tee-mind riietumiskood. Püksist väljaturritav särk mõjub nagu eelkooliealiste kokkutulek. Minus käivitab selline asi eeskätt emainstinkti. Mis tähendab, et õhkkond on e r i t i vaba ja muretu! Umbes nagu segasaunas. Iduettevõtluse konverentsid pole ilmselgelt kohad, kust endale paarilist otsimas käiakse – kui, siis ainult kapitali mõttes. (Lahtiütleja: mulle väga imponeerivad inimlikud paaritumismängud, ausõna. Tingimusel, et selleks on oma aeg ja koht. Äriskeene ja töösituatsioon ei ole selleks sobivad. Mõnele p ä r i s e l t meeldibki tööd teha ja raha teenida. Mulle näiteks. Enamus mehi ei saa sellest aru, sest kui mina uksest sisse astun, siis läheb paljudel meelest ära, et neil on vaja tööd teha. Ja nad eelistavad teha seda, mis neile tööst rohkem meeldib. Või proovida seda teha. Mind, nimelt.)
Peagi märkasin kuulajate seas mitut head tuttavat, kes on väga armsad inimesed ja toredad mehed. Neid ilmselt üllatas minu sealt eestleidmine, aga kohtumisrõõm oli seda suurem. Õhtu nael oli loomulikult see, et garderoobis, vahetult enne äraminekut, kohtusin ja sain tuttavaks elu esimese – ja ilmselt ainsa – meessoost eestlasest feministiga. Ta rääkis mulle ja me ühisele naistuttavale sellest, kuidas naiste ja meeste riietele tehakse erinevas suuruses taskuid. MEELEGA. Meestele funktsionaalsed ja asjalikud, naistele tibatillukesed, et kultiveerida abitust ja iseseisvat mittehakkamasaamist.
Õhtune pidu oli muidu naljakas. Üks grusiin, kes oli tulnud Tallinnasse e-valitsust tundma õppima, moosis mind endaga kaasa minema. Ütlesin viisakalt ei. Moosimine jätkus. „Mul on homme varahommikul ameeriklastega ärikõne, ma ei saa seda maha magada!“ seletasin asjalikult, enne kui mees jõudis rahapakkumiseni. Soovisin, et mälestus sest üritusest püsiks meeles ikka ilus, vaatamata väikesele idaeuroopalikule puudutusele.
Veel ajasin juttu hästi toreda Soomes elava ameeriklase Danieliga, kes disainib mobiiliäppe, mis võiksid ennetada Alzheimeri teket ja inimese aju treenida. Daniel arvas põhimõtteliselt, et kõik eesti naised on idioodid, sest meil pole kombeks vägivallatsevate meeste kohta politseis avaldusi kirjutada. Külakogukonna asi, püüdsin seletada. „Aga ikkagi! Mu eestlannast tüdruksõpra ründas üks v õ õ r a s mees keset tänavat ja naine keeldus politseisse minemast, öeldes, et „me lihtsalt ei tee seda siin!“ Miks te enda eest ei seisa, inimesed?“
Kuna olin võrdlemisi äsja väga ränga piinamiskogemuse üle elanud ja me vestluse käigus seda õudust avameelselt jagasin, siis Daniel isegi ei ü r i t a n u d mulle lähenemiskatset teha. Vot see on standard, mille poole tasuks püüelda! Erinevalt grusiinist, kes kohe oma mangumisega peale hüppas. Õnneks mitte füüsiliselt.
Ja seal Latitude’l sain ma aru, et t a h a n just seda teha! Ma tahan neid inimesi, mul on nendega hea!
Mitte nii hea nüüd kohe, ärge rutake järelduste tegemisega.
Kus on inglid ja ükssarvikud, seal olen ka mina! Miks? Sest mütoloogia meeldib mulle, sümbolite võlujõud samuti, pealegi hüüti mind ennast kunagi ingliks ja ükssarvikud muutis ütlemata armsaks 1970ndate feministist kultuskirjanik Erica Jong. Lugege eesti keeleski kättesaadavat „Lennuhirmu“, see termin saab täiesti uue tähenduse umbes kolmandal leheküljel. Kahjuks on too fantaasialõik ka raamatu ainus põnev koht ja umbes sealmaal ma teose rida-realt lugemise pooleli jätsingi; ülejäänu on üks suur emotamine teemal „tahaks meest, nüüd ja kohe, aga ei saa, ei julge, ei oska, ei viitsi!“ Võis ikka väga raske elu olla feministlikel naistel (loe: kõigil naistel) veel 1970ndatelgi, isegi unelmatemaal Ameerikas. Naised fantaseerivad seksist vähemalt sama palju või rohkem veel kui mehed, me lihtsalt teeme seda teistmoodi.
Aastal 2006 ehitas trendide eel sammuv hipster endale põhust ja savist maja; aastal 2016 teeb igaüks endale idufirmat. Ja mõtleb neid mõlemaid tõsiselt. On ju nii?
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma isiklikku e-postkasti?
