Seekord kirjutan manipuleerimisvõtetest, kuidas pahatahtlikud kodanikud püüavad naisi takistada endi õiguste eest seismisel. Sageli halvustatakse noort naist ebaviisakate sõnadega nagu “karjerist” või soovitatakse tal pigem mees otsida kui koosolekul sõna võtta. Miks? Sest raha on vähe ja kiuslike kodanike näpud teadupärast pikad, mõistus aga nutikas.
Ära luba pahadel inimestel endast üle sõita lihtsalt sellepärast, et oled n a i n e!
Tabasin end hiljuti mõttelt, et ma ei ole mitte kunagi olnud karjäärile orienteeritud. Kõik, mida elus soovisin, olid huvitav töö, minu panusele ja oskustele vastav töötasu ning suur armastus. Soovisin olla hinnatud ja tasustatud selle lisandväärtuse pärast, mida ettevõttele pakun, m i t t e oma välimuse või soo pärast. Kõik. Mis selles kõiges halba on?!
Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.
Eesti on oma kahekümne seitsme iseseisvuse taastamise järgse ja neljateistkümne Euroopa Liidus veedetud aastaga jätkuvalt “üleminekuühiskond”. Lääne-Euroopa haritlased panevad meile siiamaani otsaette post-sotsialistliku või hullemal juhul post-kommunistliku sildi. Neid ei huvita Arvo Pärt või laulupidu ega veretu, maailmas täiesti ainulaadne Laulev revolutsioon. Neid huvitab peamiselt see, et loomalaadseks muudetud inimestele nagu post-kommunistid ja -sotsialistid paljude arvates on, peab maksma hulga vähem raha, aga tööd rühmab niisugune kodanik kümne eest. Bling-bling!
Ja üleminekuühiskonnaks ei tituleeri meid ainult snoobid välismaalased, vaid me ise loome seda kuvandit iga päev aina juurde. Ebaviisakas suhtlusstiil, situatsioonid, kus “ainult sõim ja ähvardused” panevad inimese tegutsema ja kohustusi täitma, meeleheitlik kemplemine ressursside ja rahanatukese nimel, üksteise avalik peedistamine ja nii edasi. Kui ma oleksin haritud lääneeurooplane, siis arvaksin ka, et sellisele kambale liiga palju maksta pole vaja.
Sellises “üleminekuühiskonnas”, kus ei maksa mitte teadmised ja oskused ehk teisisõnu kompetentsid, vaid raha krabatakse ära jõu, osavuse ja kavaluse meetodil, on naisi, eriti just noori naisi väga lihtne nurka suruda.
Ükskõik, mida Sa teed, ikka käitud Sa valesti.
Oled vallaline? Otsi mees!
Sul on mees? Kui palju ta teenib? Mis autoga sõidab? On ta truu? Nõrk! Sellise mehega eladki koos? Ja miks Sa abielus ei ole???!
Sul on madalapalgaline töökoht? Saamatu oled! Ei oska enda eest seista või?
Sa seisad oma õiguste eest ja soovid väärilist tasu saada? Mis karjerist?! Hakka lapsi tegema!
Tuleb tuttav ette? Kahjuks paljudele ilmselt jah.
See on emotsionaalne vägivald.
Pea meeles, et Sul ei ole kohustust austada inimest, kes Sind ei austa ega Sinu oskusi või tööd ei väärtusta.
Sul ei ole vaja teha tööd inimesele, kes arvab, et Sinu ärakasutamine on loomulik ja talle lubatud.
See on natuke nagu igasugune väärkohtlemine. Lihtsalt sellepärast, et mõned naised lubavad end vastupanu osutamata abikaasal vägistada ega teata sellest iial ise politseile, ei tähenda, et kõik naised peaksid sellist käitumist aktsepteerima.
Emotsionaalne vägivald on ka vägivald. TÖÖALANE ÄRAKASUTAMINE ON SAMAMSUGUNE KURITEGU NAGU FÜÜSILINE ÄRAKASUTAMINE.
Pea meeles, et kui oled täiskasvanud inimene, siis on Sul kohustus ise enda eest seista ja õiglus jalule seada iga kord, kui tunned, et Sinu õigusi on riivatud. Näiteks, kui keegi ei pea kokkulepetest kinni või teeb need ringi ühepoolselt ja Sinuga eelnevalt nõu pidamata või Su arvamust küsimata.
Vajadusel saad abi küsida Tööinspektsioonist, Maksu- ja Tolliametist või politseist.
Pea meeles, et Eesti on õigusriik ja Sul on võimalus iga kell küsida abi oma õiguste kaitseks. Sa ei ole üksi. Sa saad hakkama.
Ainult siis, kui õpime iseennast väärtustama ja küsima abi, kui seda vajame, suudame lõpuks minevikku heita labase “postsovjetliku” sildi ja astuda vabade, julgete, algatusvõimeliste ja hinnatud kodanikena inimõigusi väärtustavasse Euroopasse. Mis on võib-olla natuke kahepalgeline, aga vähemalt püüdleb ilusate aadete realiseerimise poole.
Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!
