MARGO LOOR: Võõrasema ei ole kuri ja lohe päid ei raiuta

Palusin oma parimal sõbral Margol kirjutada isadepäevakuu puhul Nordic Passionista blogisse nn uuest mehelikkusest – mehelikkusest, mis on elu teeniv, mitte vägivaldne, ning kus suured autod ja palju raha on asendunud julguse ja vastutuse võtmisega oma tegude eest. Margo pühendab loo oma peagi 4ndat sünnipäeva tähistavale poeg Matthiasele.

Head lugemist ja palju õnne nii noormehele kui tema issile ka Nordic Passionista poolt!

photo-by-daniel-cheung-_-unsplash-_
Foto: Daniel Cheung, unsplash.com

„Kus me just käisime?”

Suvi. Jalutame pojaga üle Kuressaare linnuse vallikraavi silla.

„Tornis.”
„Enne seda, mis see suur koht oli?”
„Loss.”
„Jah, just see. Kas sulle meeldis see loss?”

Kuressaares oleme varem käinud, aga linnuses mitte. Kuna aeg on õhtune, siis lossi sisse minema ei hakanud, küll jalutasime ümber selle, vaatasime kahuriterivi ukse ees, kitsaid laskeavasid, tõsteväravat sissepääsu kohal.

„Ei meeldinud. Seal inimesed tulistasid ja tegid igasugu rumalusi.”

Poja on kolme ja poole aastane ja mul on hea meel, et vähemalt kõige õrnemas kujunemiseas on mul õnnestunud ühiskonna vägivalda temast paljuski eemale hoida.

See ei ole alati olnud lihtne. Vaikimisi valikuna kasvavad ka tänased lapsed ümbritsetuna pidevast vägivallast.

Autode multikas üritab Mikk Sikk võiduihas sisuliselt Kunni ära tappa. Mowgli raamat on üks kestev põgenemine julma Shere Khani eest või siis lõpus tema tapmine. Neegrite kuningas paneb Doktor Doolitlle’i koos loomadega vangi. Lõvikuningas Simba kasvab orvuna, pärast seda, kui tema onu mõrvab tema isa. Harry Potter elas pidevas koduvägivalla hirmus.

Ma võiksin seda nimekirja lehekülgede viisi jätkata. Endalegi on olnud ehmatav avastada, et mu oma lapsepõlve kõige armsamad lood ja raamatud on täis tapmist, mürgitamist, tulistamist, peksmist, vigastamist.

Mõistagi, paljud muinaslood on pärit aegade tagant, kui nad olid leebed võrreldes inimesi igapäevaselt ümbritseva eluga. Tänane inimühiskond on palju vähem vägivaldne kui aastakümneid või aastasadu tagasi. Ei tasu siiski pead liiva alla peites arvata, et jõuga enda ja oma soovide kehtestamine oleks kuhugi kadunud meie olevikust või kaoks lähitulevikust. „Näita mulle tänaseid lapsi ja ma ütlen sulle, milline on tulevik,” kirjutab Deepak Chopra.

Mis siis paistab, kui vaadata tänaseid väikeseid poisse? Paistavad mänguasjariiulid, mis on täis jõuga oma vaenlasi maha suruvaid kangelasi (Superman, Batman, Spiderman jt), igat laadi püsse, mõõkasid, nuie ja nugasid ning autosid, mis muutuvad hiiglaslikeks decepticone tükkideks peksvateks robotiteks. Paistavad poisid, kes nendesamade relvadega ajavad ümber maja taga teineteist ja tüdrukuid ning tulistavad kõike, mis liigub. Poisid, kes võtavad tugevama õigusega teineteiselt ära asju lasteaias ja mänguväljakul. Noormehed, kes kogunevad kampadesse ja kiusavad nõrgemaid koolis. Mehed, kes võtavad autost kurika, kui keegi neile liikluses õiget maja otsides kogemata ette keerab, ja peksavad puruks tema auto küljepeegli.

Ma ei ürita öelda, et maailm on must ja kõik on halvasti. Elus on lõputult palju loovat, kütkestavat ning põnevat ja sellele keskendudes võtame jõu vägivallalt.

Ütlen siiski, et ühiskonnana käitume praegu silmakirjalikult, kui pööritame silmi liiklusraevutsejate, koduvägivallatsejate või koolikiusajate peale märkamata, et saated, mida oma lastele toodame või neil vaadata laseme, mänguasjad, mida neile ostame ja äppid, mida neile tahvelarvutitesse paigaldame, nõretavad vägivallast. Samast vägivallast, mida me siis hiljem ühiskonnana justkui niiväga taunime.

Monkey see, monkey do. Suurim õpetaja on alati eeskuju. Lapsevanem avaldab soovi hakata külast koju minema. Lapsel on mäng pooleli ja ta ütleb, et ei taha veel koju minna. Lapsevanem kordab oma soovi kõvema häälega. Laps teeb näo, et ei kuule, ja mängib edasi. Lapsevanem läheb lapse juurde ja sosistab talle kõrva mõne ähvarduse, näiteks: „Kui sa kohe riidesse panema ei hakka, ei saa homme ühtegi multikat vaadata.” Laps läheb jonni täis, istub maha, raputab pead ja ei liigu kuhugi. Lapsevanemal hakkab võõrustajate ees häbi. Ta tõstab / tõmbab lapse jõuga maast üles, topib talle riided selga ja surub (nutva lapse) uksest välja. Tõstke nüüd ausalt käsi, kui te kunagi ei ole seda olukorda näinud, teinud või kogenud. Mis see sõnum on, mida laps siit eluks kaasa õpib? Kui ilusti küsides ei saa, on jõuga võtmine ka ok? Isegi inimene, kes sind armastab, võib su vastu olla füüsiliselt vägivaldne ja keegi ümberseisjatest sellesse ei sekku?

Siiani toodud näited on peaaegu kõik olnud füüsilisest vägivallast. Emotsionaalsest ja verbaalsest vägivallast võiks silmagi pilgutamata kirjutada vähemalt sama pikalt.

Ütlesin mõned lõigud eespool, et pole olnud alati lihtne luua oma lastele vägivallavaba kasvukeskkonda. Esiteks on keeruline vägivalda märgata. Väikelaste kasvukeskkonna kujundamine on paljuski vanemate kätes. See, kus lapsed liiguvad, mida nad vaatavad, millega mängivad ja tegelevad on üsna lihtsate vahenditega kujundatav. Vägivallavaba keskkonna kujundamine eeldab aga seda, et vanematel on oskust ja aega märgata vägivalda nö vaikimisi valikutes. Mõnikord võivad multikas ju mõned vägivaldsed kohad ka olla, kui vanem vaatab seda koos lapsega ja selgitab talle ära, miks nii juhtus. Ma ei pea siinkohal ennast kindlasti musternäidiseks, aga sõbraliku naabritädi poolt pojale kingitud tankid said kõik vaikselt ära visatud enne, kui need populaarseks jõudsid muutuda ning muinasjutte ja raamatuid lugedes on veriste kohtade välja filtreerimine samuti muutunud harjumuspäraseks.

Kui nüüd kellelgi on lugedes tekkinud tahtmine süüdistada mind koduse Clockwork Orange’i korraldamises, siis usun, et see süüdistus ei pea vett. Esiteks ei ole ma oma laste kasvukeskkonda muutnud vägivallavabaks, vaid proovinud võtta ära umbes 90% vägivallast, mis neid tavaolukorras tabaks. Teiseks ei ole meil kavas seda alatiseks tegema jääda. Mida vanemaks nad saavad ja mida rohkem nende ise mõtlemise ja otsustamise oskus areneb, seda vähem on meil vajadust või isegi võimalust filtreerida ning seda rohkem saavad nad ise valida, milliseks oma keskkonda kujundada. Kõige olulisem on aga see, et Stanley Kubrick muudab on „kangelase” vägivallavabaks väga vägivaldsete meetoditega. Laste puhul võrduks see röökiva lapse jõuga äratirimisega mänguasjapoe püssiriiuli juurest. Just sellepärast oli mu sees suur rõõm, kui poja kuulas ära ajaloolised selgitused kahurite, linnuse ründamise ja kaitsmise kohta ning ütles siis, et seal toimunud rumalused talle ei meeldi.

Teine raske koht on näidata pojale eeskuju, olles ise lapsena kasvanud nendesamade mängupüsside keskel. Mäletan, kuidas ma umbes kümneaastasena panin noorema õe Barbie-majas plahvatama mini-dünamiidid. Õega õnneks midagi ei juhtunud, küll aga sai püsivalt rikutud Barbie tugitool ja oli palju pisaraid. Tänases ühiskonnas oleks väga keeruline elada, kui mistahes vägivald ajaks su iiveldama. Näidata lastele eeskuju, kuidas vägivaldses keskkonnas toime tulla ilma, et ise vägivaldseid meetodeid ja lähenemisi peaks kasutama, samal ajal ületades oma kasvukeskkonna õppetunde, on see balansseerimine, mis vajab igapäevast iseenda märkamist.

Pean tunnistama, et poja nelja eluaasta jooksul on olnud üksikuid olukordi, kus ma ei ole oma emotsioonidega toime tulnud ja olen võtnud kõvasti kinni tema käsivarrest või teda jõuga kuhugi tõstnud-liigutanud. Õnneks on muul ajal juhendamine olnud niipalju tulemuslik, et sellistel hetkedel on ta vaadanud mulle oma suurte lapsesilmadega otsa ja öelnud:

„Issi, kellelegi inimesele ei tohi haiget teha. Sa tegid haiget mulle.”

Selline reaktsioon on toonud mu emotsioonipilvest tagasi, olen vabandanud ja öelnud, et tal on õigus ning selgitanud, miks ma ei osanud antud hetkel õigesti käituda.

Tänased lapsed kasvavad päikeselises, kõigi aegade kõige vähem vägivaldses maailmas. See aga ei ole veel kaugeltki piisavalt hea.

Mulle meeldiks elada ühiskonnas, kus mehelikkus ei tähenda õllest mörisevat machopundart, kes oma A7ga liikluses laamendab ega ka Ameerika psühhot, kes lihvitud pealispinna all eraelus vägivalla vohamist naudib.

See ei ole meie tänane ühiskond. Senikaua, kuni mõlemaid tüüpe ühiskonnas liikumas on, tahan luua keskkonda ja näidata eeskuju oma lastele, kuidas saada hakkama vägivallaga ilma, et see muutuks osaks nende enda toimimisest.

„Kumba Dusty filmi Sa tahad täna vaadata?”
„Tuletõrjujate filmi. Seal teises teeb Ripslinger kogu aeg Dustyle haiget. Mulle meeldib tuletõrjujate film rohkem.”


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma isiklikku e-postkasti? 

Print Friendly, PDF & Email
  • 4
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    4
    Shares

Comments

comments

Leave a Reply