Olen inimõiguslane.
Kui Eestis sihipäraselt ignoreeritaks näiteks laste õigust toidule või hoolitsusele, siis ilmselgelt tegeleksin ma just sellise teemaga. Või kui meie mehed saaksid regulaarselt töö juures peksa, siis võtaksin sõna karjuva ebaõigluse vastu. Miskipärast ignoreeritakse meil aga eeskätt naisi ja naiste muresid, kes, muide, on ka i n i m e s e d.
Eestis valitseb siiamaani kiusamiskultuur, mida euroliidu viisakusnormid vaevu varjavad. 1990ndatel alguse saanud nõrgemate üle irvitamine ja kauboikapitalism – mõtlen just neid tumedamaid varjundeid ühiskonnas, sest iseseisvuse taastamise järel toimus ka vaimustavaid arenguid – vohab siiamaani ohjeldamatult. Milleks meile h o o l i v a d kombed, kui raha saab kätte ka ainult head nägu tehes?
Eesti naine l u b a b ennast kiusata. Töö juures raha ära võtta, kodus peksa anda, meedias alavääristada.
Millegipärast aga taunivad ka naised ise nähtust nimega FEMINISM. Miks ometi?
Vaatame siinkohal näkku viiele enamlevinud feminismimüüdile Eesti ühiskonnas.
ÜKS. Feminism on see, mida teevad inimesed, kes on koondunud agressiivsetesse, vulgaarselt suhtlevatesse rühmitustesse sotsiaalmeedias.
Jah ja ei. Mina ütleksin, et see, mida sotsiaalmeedias mõnes grupis tehakse, on k a feminism. Nagu näiteks see, mida EKRE pakub on k a rahvuslus. Kuid see on vaid spektri üks – olgem ausad, suhteliselt äärmuslik – osa.
Feminist võib olla ka ilus, enesekindel ja viisakas abielus naine, kes pooltuttava inimesega lõunatades ise oma arve maksab või küsib töövestlusel palka, mida tema teadmised, kogemus ja aeg väärt on.
Mis aga vulgaarset suhtlemisstiili puudutab, siis avalikus suhtluses kasutatakse seda tegelikult ainult siis, kui puuduvad ressurssid suurema meediapinna ostmiseks, aga sõnum tahab väljendamist, või miski muu enam ei aita – tähelepanu tõmbamiseks ja šokeerimiseks. Solvangutega ja ülbitsemisega tasub olla ettevaatlik ja mõõdukas, sest muidu need varsti enam ei tööta selle eesmärgi heaks, milleks neid esialgu kasutama hakati. Professionaalid nimetavad sedasorti kommunikatsiooni geriljaturunduseks.
KAKS. Feministid on meestele ohtlikud.
Mina ei tea isiklikult ühtegi feministi, kes kujutaks mõnele mehele reaalset ohtu, küll aga tean naisi, kes meestele hirmu peale ajavad. Hirmul ja ohul on vaja õppida vahet tegema.
Väita, et feminism on meestele ohtlik, on umbes sama, kui öelda, et politsei ohustab õigusriigis korralikke kodanikke.
Politseid on õigusriigi toimimiseks meile kõigile vaja ja sama lugu on ka feminismiga ning naiste õiguste kui ühe olulise inimõiguste grupi kaitsmisega.
KOLM. Feministid ei lase end kiusata ja neile pole võimalik liiga teha.
Kui olen inimõiguslane, siis kas mind polegi võimalik represseerida?
Feminism ei muuda mitte kedagi haavamatuks. Ka feminist võib kodus peksa saada, tema sülearvuti on samamoodi häkitav nagu lihtinimese oma, ka talle võidakse maksta sama töö eest väiksemat palka kui tema meeskolleegile.
Me kõik oleme vaid inimesed.
NELI. Feminist on automaatselt kõigi meeste vastu.
See on Eestis vist kõige levinum väärarusaam feminismi kohta. Kui ma seisan oma õiguste eest, siis kuidas täpselt ma sellega SINU inimõigusi rikun, hea inimene?
Kui mina ennast väärtustan ja Sind austavalt kehtestan, siis on Sinul lihtsam ka endast lugu pidada ja hea kaaslane olla.
Kui mina küsin palka, mida väärt olen ja Sa seda mulle maksad, siis Sinu ettevõtte majandustulemused paranevad.
Kui ma saan kodutöödes just sellist abi ja assisteerimist, nagu ma vajan, siis on Sinu elu palju õnnelikum, kulla mees.
Ja nii edasi.
VIIS. Feminism on kõigest loll moevool ja see läheb naistel iseenesest mööda.
Jah, valehäbita feminism on noorte naiste seas järjest populaarsem. Aga ma arvan, et see ei “lähe mööda”, vaid muutub normaalsuseks.
Umbes nagu pärisorjuse puudumine on tänapäeval täiesti loomulik. 200 aastat tagasi veel ei olnud.
Paneb mõtlema? 😉
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!
