Pikk tee vägivallatuseni

valentin-salja-691995-unsplash
Hävitada suudab igaüks, vastutada ja terveks teha aga mitte. Foto: Valentin Salja, unsplash.com

Vägivald on halb.

Igaüks teab seda. Tõesti? Või on halb hoopis see, kui me vägivallatsemisega vahele jääme? Teate küll, korralikud tüdrukud ja poisid ju nii ei tee, vägivallatsevad rumalad ja halvastikasvatatud inimesed, vägivald pole parketikõlbulik.

Koos vägivalla üksmeelse hukkamõistuga heidame paratamatult üle parda ka ühe väga olulise etapi inimkonna evolutsiooniloost.

Vägivald ei ole alati halb olnud.

Oli aeg, mil parajas koguses vägivalda õigel ajal ja õiges kohas, tagas liigi säilimise. Lapsed jäid ellu, nõrgemad mehed ja naised ka. Lääne ühiskond on need ajad ammu unustanud; meie vanemad mäletavad aga tugevama õigusega nõukaperioodi veel hästi. Tõsi, juba 1980ndatel Eestis sündinud lastel ei olnud vaja enam vägivalla abil end kehtestada. Juhul, kui Su vanemad olid lugupeetud ja neil olid õiged sõbrad ja tuttavad.

Vägivallatuse kui maailmavaate kontekstis eristatakse karistavat jõudu ja kaitsvat jõudu. Eelmainitud nõukaaegne vägivald ellujäämiseks oli kombinatsioon neist kahest. Pisut ehk isegi õigustatud, nagu eelpool tõdesin, aga siiski vägivald.

Vägivallatus hakkas lääne kultuuriruumis levima koos lillelaste kontrarevolutsiooniga 1960ndatel ning inspireeritud oli see budismist ja hinduismist, eeskätt Mahatma Gandhi poliitilisest tegevusest 1930-40ndatel India vabadusliikumise eestvedajana. Gandhi vapruse ja pühendumuse abil sai tänaseks üheks maailma suurimaks riigiks kasvanud ja globaalses äris üha olulisemat positsiooni võtvast Indiast vaba maa. Sõjata. Vägivallatult. Briti impeeriumile nagu igale teisele suurriigile mõjus vägivallatus ennenägematu arrogantsusena, kuid see viis vabaduse ihkajad viimaks sihile.

Ka meie oma Laulvat revolutsiooni imetleb läänemaailm kui vägivallatuse manifesti.

Kummaline on tõdeda, et napp kolmkümmend aastat pärast maailma positiivselt šokeerinud Baltimaade vabaks laulmist, kirjutavad lugupeetud advokaadibüroode juristid õiguskaitseorganitele hulganisti moonutatud või fabritseeritud avaldusi, süüdistades naisi, kes on julgenud avalikult kõnelda nende kallal vägivallatsenud meeste pahategudest. Kuskohast tulevad mehed, kes söandavad naist lüüa? Kuskohast tulevad advokaadid, kes niisuguse naise ründamiseks politseile ja kohtule on nõus valetama?

MIS MEIEGA JUHTUNUD ON, EESTI RAHVAS?

Kas saime vabaduse selleks, et osta Hugo Bossi logoga trussikuid ja naistele kolki anda ning advokaadile valeavalduste kirjutamiseks tuhandeid eurosid maksta?

Kui see summa, mille mees kulutab õiguskaitseorganitele valetades, oleks õigel ajal investeeritud näiteks pereteraapiasse või suhtenõustajaga vestlemisse ning naisele kingituste tegemisse või perega koos puhkusereisile sõitmisesse, siis poleks täna vaja avaliku valetamisega endale uusi jamasid kaela tõmmata ja lähisuhe võiks ehk õitseda hoopis.

Mis on kaitsev jõud?

See on see, mida mõistame vapruse all. Elutervete piiride seadmine. Kiusaja korralekutsumine ja ohvri ohutusse kohta toimetamine. Vägivallatseja kinnihoidmine, kui vaja. Julgus seista vastu ka sõnalisele vägivallale. Julgus öelda välja oma arvamus. Julgus võtta nõrgema kaitseks sõna.

Kaitsev jõud on selline jõud, mida kasutame korra taastamiseks ja turvatunnet loovate piiride taastamiseks. See võib vahel küll haiget teha, aga see ei karista. See ei ole mõeldud inimese haavamiseks, kuna ta on valesti käitunud ja teeninud nii ära karistuse.

Elus on olukordi, kus on keeruline vahet teha karistaval ja kaitsval jõul, eriti puudutab see sõnalist vägivalda. Vahel on vaja kellegile väga halvasti öelda näiteks selleks, et ta oskaks ohtu märgata või kurjast inimesest eemale hoiaks. Vahel on vaja kedagi šokeerida ja natuke ehmatada, et ta taipaks, et asjad on halvad ja tarvis on tegutsema hakata. Nagu last peatusesse vuhiseva bussi eest ära lükates näiteks. Laps kukub ja saab haiget, aga jääb ellu ja terveks.

Paar sõna vägivallatsejate kaitseks

Kui vaatame väikeseid lapsi omavahel konflikte lahendamas, siis märkame, et osad lapsed ei kõhkle kunagi füüsilist vägivalda kasutama. See tuleb neil enesekaitseks väga loomulikult. Nii mõnigi kord on lapse reaktsioon oma piire kaitsta vägagi põhjendatud. Vanema ülesanne on siis selgitada, et löömine ei ole viis arusaamatuse lahendamiseks või tüli lõpetamiseks. Vägivald sünnitab uut vägivalda juurde, mitte ei lõpeta seda. Hirm vägivalla ees võib ehk ajutiselt piirata vägivaldset käitumist, aga ainus, mis tegelikult vägivallale suudab punkti panna on mõistmine, et niisugune käitumisstrateegia ei tööta.

Inimene, kes kasutab vägivalda, peab ise jõudma arusaamiseni, et tal pole vägivalda vaja. See ei kaitse teda probleemide eest, vaid tekitab neid ainult juurde.

Eesti mees ei ole vägivaldsem kui ükskõik, millisest rahvusest mees.

Temperamendilt on eestlased pigem vaoshoitud. Kuskohast siis need kohutavad statistikanumbrid ja lood peavoolumeedias ning eraviisilised postitused sotsiaalmeedias?

Kuskohast need naisi peksvad ja vägistavad värdjad siis tulevad?

Vägivaldne käitumine pole seotud temperamendiga.

Vägivaldse käitumise juured peituvad ajju juurdunud uskumuses, et keegi peab olema boss. Et demokraatiat ei eksisteeri. Ja kui mina pole boss, siis järelikult olen ohus. Pean ennast ja oma identiteeti kaitsma.

Kõik vägivallatsejad on lapsena suuremal või väiksemal määral kogenud vägivalda. Nad on elanud pidevas hirmus midagi valesti teha, eksida, kuna sellele järgnes alati karistus. Sageli väga jõhkra vägivalla kujul.

Sageli on väljapoole suunatud vägivald aastatepikkuse enda vastu suunatud vägivalla lõpptulemus. Kui iseennast ei suuda ega jaksa enam vägivaldsete ja alavääristavate mõtetega tümitada, siis on vaja leida ohver välismaailmast. Sageli saab esimeseks ohvriks naine või tüdruksõber. Ja mõnele mehele sellest piisabki. Mõni liigub edasi aga töökaaslaste kallal vägivallatsemiseni ja sealt edasi ehk poliitikassegi.

Siinkohal on hädavajalik meelde tuletada, et vägivallatseja ise kannatab samuti. Vägivaldne elu ei ole õnnelik elu. Kui mees saab mõjuvõimsaks, on teda vägivallatsüklist väga raske välja aidata. Mida varem reageerida ja raporteerida vägivaldsest käitumisest, seda kiiremini saab vägivallatseja abi. Seda väiksem on kahju, mida ta ümbritsevatele tekitada suudab. Ja iseendale samuti.

Print Friendly, PDF & Email
  • 9
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    9
    Shares

Comments

comments

Separator image Posted in Äri.