Suvi?!

Viimasest postitusest on päris palju aega möödunud ja see aeg on olnud pööraselt põnev ning sündmusterohke. Millega ma siis vahepeal hakkama sain? Lõpetasin Tallinna Majanduskooli, käisin kohtus, puhkasin mõne päeva, tantsisin esimest korda elus tantsupeol ja marssisin peorongkäigus ning tegin selle kõige kõrval kõvasti tööd.

Alustuseks pean ütlema, et mulle ei meeldi see viis, kuidas Eesti riigis lähisuhtevägivallajuhtumeid menetletakse. Minu kogemus oli see, et kirjutasin esimesena avalduse ja siis kirjutas mees minu kohta avalduse ja kuna tal oli uudiskünnistületava nimega advokaat, siis võeti ta avaldus menetlusse. Õigusliku poole pealt on selline asi võimalik; ohvri vastu saab esitada avaldust ja teda saab ka süüdi mõista.

Seega saan ma täna natuke paremini aru naistest, kes ikkagi ei tee politseile või prokuratuurile avaldust ja kannatavad vaikides mehe ülbust või füüsilist ja seksuaalset vägivalda.

Sest muidu võib mees nende kohta mingi jama kokku valetada ja seda hakatakse politseis uurima kui täiesti tõsist kuritegu. Minul on sedasorti kogemus.

Teiseks ei meeldi mulle see, et neid kahte avaldust vaadeldakse täiesti eraldiseisvana, ometi on sageli nii, et ühe inimese (vägivaldne) käitumine tingib teise inimese reaktsiooni ja vastukäitumise. Tõsi, seaduse mõistes ei tohiks ohver hädakaitse piire ületada. Ehk et kui mees lööb Sind noaga, siis Sina teda revolvrist tulistada ei või. Aga kui teine on füüsiliselt suurem ja Sa pole võimeline end ilma abivahenditeta kaitsma, siis on lood natuke leebemad. Igal juhul on teema keeruline ja vajab põhjalikumat avalikku diskussiooni. Sest selge on see, et politsei ei suuda eales ära menetleda kõiki neid vägivallatsejate kirjutatud avaldusi, kui ohvrid massiliselt abi hakkavad otsima. Eks see ohvri vastu kirjutatud avaldus on järjekordne vägivallaakt. Aga seekord on siis asi peenem; tegemist on juriidilise vägivallaga.

Hea uudis on see, et ohvri vastu kirjutatud valeavaldust või pooltõde on võimalik ka tõendada ja sel juhul saab avalduse kirjutanud mees suurema karistuse. Politseile ega prokuratuurile valetada ei tohi. Ei otseselt ega ka fakte moonutades või n-ö läbi filtri esitades. See ei ole koht, kus poliitiline loba läbi tohiks minna (kuigi me kõik teame juhtumeid, kus nii on läinud).

Mina vaatan kohtuskäimisele kui absurdihuumorikogemusele. Natuke kummastav on see, et niisuguseid asju tehakse maksumaksja raha eest. Teisalt, Kreisiraadiot tehti ka rahva raha eest ja keegi ei vingunud.

Lohutab teadmine, et kõike seda jama on ühel päeval ja hea advokaadi abiga võimalik avalikkusega jagada. Ma kirjutan oma kogemusest ehk raamatu.

Aga mitte ainult haledatest nannipunnmeestest, kes vägivallatsevad, ei tahtnud ma kirjutada.

laulupeol
Laulupeol #minuarm 2019

Vahepeal toimus XX tantsupidu “Minu arm” ja vot seal olid MEHED! Ma millegipärast usun, et mees, kes tantsib, ei saa samal ajal olla kuri ja vägivaldne. Tants teeb tuju heaks ja aitab ka väga raskeid ja negatiivseid emotsioone läbi töötada ning välja elada. Samuti eeldab paaristants emotsionaalset avatust ja koostööd partneriga.

Sa lihtsalt pead probleemid ära lahendama, mitte neid ignoreerima, sest muidu ei saa tantsust asja!

Rahvatantsijad on kõige elurõõmsamad inimesed, keda siiani Eestis kohanud olen. Kedagi ei heiduta tujukas ilm või pikad proovipäevad, mis toimuvad nii lõõskavas päikeses kui tormituules ja vihmas, sest pidu peab peetud saama! Vahepeal sai natuke “Maleva” filmi stiilis vaieldud, sest igaüks teadis täpselt, kuidas peab õigesti tantsima, ja teine jälle ei tahtnud aru saada, või vastupidi. Aga arusaamatused lahenesid ruttu, sest eesmärk oli kõigil ühine. Ja kui siis etendused kätte jõudsid, ununes kõik eelnev!

Oli väga uhke ja väestav tunne tantsida meie oma peol rahvale Tuljakut!

Minu vahepeal hapraks muutunud eestlaseidentiteet ajas väga tugevad juured taas alla ja hakkas vohama.

Ilus pidu oli.

♥♥

 

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments