Meil kõigil on oma väärtushinnangute süsteem – koduse kasvatusega kaasa saadud ning elu jooksul kuhjunud kogemustega kinnistunud. Väärtused on sisemine jõud, millele toetume kriisisituatsioonis valikuid tehes. Kas reeta või loobuda? Kas andestada või kätte maksta? Kas aktsepteerida või ignoreerida?
Kuid mitte kõik inimesed, kellega elus ja äris kokku puutume, ei hinda eluolukordi samasuguse mõõdupuu järgi nagu meie. Näiteks võib kolleeg pidada täiesti enesestmõistetavaks valetamist, kui see aitab tal end teistest paremana näidata. Sinul viib säärase käitumise pealtnägemine aga nii une kui töömotivatsiooni.
Väärtuskonfliktid on valusad, kuid õpetlikud kogemused.
Kui Sul on tunne, et inimesed Su ümber on justkui teiselt planeedilt pärit, siis oled sattunud väärtuskonflikti.
Sinu sisemuses valitsev õiglustunne või tasakaal ei haaku Sind ümbritsevate inimeste omaga. Sa tunned end paremal juhul võõrkehana, halvemal juhul tõrjutuna. Ning Sind ümbritsevad inimesed ei mõista Su tegusid ega motivatsiooni; juhtub ka seda, et nad peavad Sind veidrikuks või hakkavad suisa pelgama ja keelduvad koostööd tegemast.
Väärtused versus vajadused
Väärtushinnangud määravad suures plaanis ära selle, missugust käitumist inimene eetiliseks ehk v ä ä r t u s l i k u k s peab. Kuidas lahendada probleeme, mis elus ette tulevad, tundes end seejuures hästi ja aktsepteerituna? Mõne inimese jaoks tundub sobiv üks, teise jaoks hoopis teistsugune käitumine.
Viimasel ajal on Eesti meedias räägitud palju Venemaa ebaeetilisest käitumisest Suurbritannias ning sellele järgnenud lääneriikide sanktsioonidest. Kui vaadata aga Venemaa diplomaatide ja riigijuhtide reaktsiooni, siis väljendavad nad pahameelt ja solvumist ega pea vajalikuks isegi vabandada toimunu pärast. Nad väidavad, et hoopis neile on liiga tehtud. Situatsioon, millest räägitakse, on üks ja seesama, kuid inimeste hinnangud toimunule ja juhtumiga seotud emotsioonid erinevad üksteisest kardinaalselt. Ka siin on tegemist väärtuskonfliktiga.
Kuidas niisuguses situatsioonis on üldse võimalik dialoogi arendada, kui üks osapool ei suvatse isegi tunnistada, et on kuidagi piire ületanud, veel enam mõista, et teine pool sai kõvasti haiget?
Kui väärtushinnangud võivad inimesi kas ühendada või lahutada, sõltuvalt sellest, missuguseid käitumisnorme keegi aktsepteeritavaks peab, siis on midagi, mis meid kõiki ühendab. Need on universaalsed, ajast ja kohast, rahvusest ja soost sõltumatud v a j a d u s e d, mis on omased kõigile elusolendeile, varieerudes pisut vaid intellektuaalsete tasandite puhul. Näiteks vajadus turvatunde, toidu, joogi, peavarju, puudutuse ja läheduse järele.
3 sammu väärtuskonfliktis orienteerumiseks
SAMM 1: Püüa vaadelda situatsiooni hinnanguvabalt
Ära eelda, et inimesed, kes peavad Sinust erinevat käitumist heaks ja eetiliseks, on automaatselt h a l v a d inimesed. Võib-olla on nende kasvatus teistsugune kui Sinul? Võib-olla kultuuriline taust erineb meie omast? Võib-olla on nende käitumisel konkreetne põhjus, lugu? Tõenäoliselt on käitumine, mida inimene praktiseerib, aidanud tal elus mõnest keerulisest olukorrast välja tulla, ja võib-olla ta ei taipagi, et päris igas situatsioonis pole see sobilik.
Pea meeles ka seda, et keegi meist ei suuda lugeda teise inimese mõtteid. Võib-olla Sinu väärtusi riivanud kaaslane ei aimagi, kui väga ta Sind solvas? Ainus viis talle sellest teada anda, on otse öelda.
SAMM 2: Keskendu vajadustele, mitte tegudele
Mida võib vajada inimene, kes käitub nii, nagu ta parasjagu käitub? Näiteks ründab Sind verbaalselt või valetab näkku või lihtsalt ignoreerib probleemi, mis on Sinu jaoks väga oluline.
Me ei tee mitte midagi niisama. Vajadused on käivitavaks jõuks nii hommikuti voodist tõusmisel kui kriminaalkuritegude toimepanemisel. Sageli võib kaks erinevat inimest täita ühte ja sama vajadust täiesti vastuolulisel moel. Näiteks ühe inimese jaoks on eetiline viis endale eluks vajalikku toitu hankida ausalt tööl käiest ja raha teenides; teise jaoks varastades ning kolmanda jaoks Toidupangast abi küsides. Ometi on kõigi kolme vajadus üks ja seesama – vajadus toidu järele. Isegi, kui Sa ei kiida teise inimese käitumisstrateegiat õigeks, aitab vajadustele keskendumine Sul teda paremini mõista ja vabastab Sinus endas psühholoogilist ressurssi, mis on vajalik ükskõik missuguse konflikti lahendamiseks.
SAMM 3: Tunnista ja tunnusta oma piire
Ole enda vastu aus. Kui kellegi käitumine Su ikka täitsa rööpast välja lööb, siis tunnista seda endale. Pole mõtet teha head nägu halva mängu juures ja oma väärtusi ning emotsioone alla suruda. Kui keegi käitub Sinu arvates nagu mölakas, siis luba endal ta käitumine hukka mõista. Keskendu siiski pigem sellele, mida Sina antud situatsioonis vajad, mitte teise siunamisele. Teisiti öeldes, too tähelepanu teise inimese käitumiselt oma keskmesse, oma tunnetele ja vajadustele tagasi.
Sul on õigus mitte aktsepteerida niisugust käitumist, mis Sinu väärtushinnangutega kokku ei kõla või Sulle emotsionaalselt haiget teeb. Piire on võimalik seada kolmel erineval moel – situatsiooni muutes (palud teisel käitumist muuta), oma suhtumist muutes (joonistad oma sisemise maakaardi natuke ringi) või olukorrast eemaldudes.
Pole midagi häbenemisväärset ega halba, kui Sulle ei sobigi mõne inimese käitumis- või tööstiil. Vajadustele keskendumine võib meid küll rasketest konfliktidest üle aidata, kuid igapäevaseks koostööks on vaja ka jagatud väärtusi.
Pane kirja vähemalt 5 enda jaoks olulist väärtushinnangut ja kui soovid, siis jaga neid kommentaariumis! 😉
Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!
