Kiusamine on viimasel ajal juhtunud traagiliste sündmuste tõttu kuum teema meedias. Ja kui miski on ajakirjanduse huviorbiidis, julgevad sellest lõpuks rääkida ka inimesed omavahel. Justkui meedia jõustaks ja annaks loa teatud tabudelt loor kergitada ning neid rohkem mitte eitada. Sest Eesti on eituse ühiskond, meeldib meile seda tunnistada või mitte. Kuidas saab lahendada probleeme, mille pärast inimesed endalt aegade algusest saadik elu võtnud on, kui seda probleemi justkui ei eksisteerigi?
Kiusamine on huvitav sotsiaalne fenomen täpselt nagu kuulujutt. Siin on elemendid, mille koosmõjul üldse kiusamise psühholoogiliselt laastav toime saab ilmneda. Sest kiusamise ainus eesmärk on teise inimese psüühika ruineerimine, kergemal juhul teise inimese häirimine.
Miks me siis kiusame? (Kirjutan “meie”, sest enamik täiskasvanuks saanud inimesi on elus kokku puutunud kiusamisega, kasvõi selle kõige leebema vormiga, milleks on norimine, ja olnud ise nii kiusaja kui kiusatava rollis.)
Et ennast välja elada.
Et tunda end võimekana ja tugevama, kuna oleme suutnud teises inimeses oma käitumisega reaktsiooni esile kutsuda. (Meie käitumine läheb kellelegi korda, jee!)
Et saada (avalikku) tähelepanu. Või tähelepanu autoriteetidelt, näiteks lapsed kiusavad sageli vanemate tähelepanu võitmiseks.
Et muuta kiusatav vähem ohtlikuks või kahjutuks. Sellest on küll tavapärase kiusamise diskursuse raames vähe juttu, aga võib juhtuda, et kiusatavaks muutub ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu inimene, kellest varem kiusaja(d) lugu pidasid, keda imetlesid või suisa kartsid.
Et lahendada konflikt. Jah, vahel on kiusatav olnud ise kiusaja ning tema tegevusele ei suuda kaasinimesed leida paremat pidurit kui kiusaja kiusamine.
Filosoofiliselt lähenedes võib tõdeda, et kiusamine on keerukas sotsiaalne nähtus tähelepanu ja tagasiside saamiseks teistelt inimestelt. See on inimvajaduste traagiline väljendus, iseäranis kui kiusamisega kaasneb oht ohvri elule ja tervisele. Kuid inimlikud vajadused ise on ilusad ja väga vajalikud meie eluspüsimiseks. Me kõik vajame kontakti teise inimesega – seda, et meid märgataks, tunnustataks, et me kellelegi korda läheme, et teistel pole meist ükskõik, et me oleme midagigi väärt siin elus. Me vajame ka tagasisidet. Just see põhjus võib olla peamine, mis motiveerib kiusajat kiusama. Sest ohver kisab ja annab teada, kui ebamugav tal on. (Ühel hetkel saab igal inimesel mõõt täis ja just seda kiusaja ootabki. Oh, ega ma seda siis tõsiselt ei mõelnud! See oli leebe nali! Tegelikult olen ma ontlik kodanik! Sisimas rõõmustab kiusaja aga väga. Ta on ikkagi o l u l i n e! Ta läheb kellelegi korda.)
Kui langesin natuke rohkem kui 5a tagasi tõsisemat sorti küberkiusamise ja ahistamise ohvriks, siis soovitas politsei mul kiusajale, kelleks oli üks mees, kellest olen ka paaris varasemas postituses põgusalt kirjutanud, mitte mingisugust tähelepanu pöörata. “Ärge kirjutage temast sotsiaalmeedias! Ignoreerige teda täielikult! Kiusaja saab sellistest asjadest ainult hoogu juurde. Tema jaoks on ka sõim tähelepanuavaldus ja just seda ta otsibki.”
Kuna mind kiusanud mees töötab kommunikatsioonispetsialistina ja suhtekorraldajana, kelle teenistuses on seltskond inimesi, kes sotsiaalmeediasse postitusi teevad ja teiste postitatud mõtteid või artikleid kommenteerivad (loomulikult ei kirjuta nad juurde, et need on kinnimakstud postitused, vaid lasevad sellel mögal paista oma mõtetena), siis politsei soovitatud ignoreerimise taktika ei töötanud. Mind trollisid pisirahanäljas isehakanud sotsiaameediahäkkerid, kes said ehk 25 eurot kuus selle eest, et saatsid mulle solvava sisuga sõnumeid, kommenteerisid ebaviisakalt mu enda postitusi või minu kommentaare teiste inimeste postituste all. Mõned ilmselt ei saanud niigi palju raha. Neile jäi lihtsalt töökoht alles mõnes mainekas suhtekorraldusbüroos.
Seetõttu otsustasin kiusamise suhteliselt kohe avalikustada ja ignoreerisin politsei heatahtlikke soovitusi. Kübertrollimise lõpetas postitus, kus kirjutasin välja mind kiusanud inimeste eesnimed ning lisasin juurde ähvarduse, et lähen nende saadetud sõimusõnumitega kohtusse. Mitte ühtegi pahatahtlikku sõnumit ega kommentaari enam. Uskumatu, aga see töötas! Kuid et sellise postituseni jõuda, läks mul aega umbes kuus kuud kiusamise algusest arvates. Ja mul oli vaja julgus kokku võtta ning i g n o r e e r i d a politsei soovitust. Mis ei olnud üldse lihtne.
Lõpuks otsustas kiusaja hakata ahistama mind oma lapse ema kaudu. Pani noore naise lihtsalt tanki, teate küll. Kui oled “eesti parim suhtekorraldaja”, sul on hulgaliselt sulidest sõpru ja võim emalt lapse hooldusõigus ära võtta (et pääseda elatise maksmisest, duuh!), siis enamik naisi vist teeksid täpselt seda, mida mees käseb. Nii jõudis see asi ka lõpuks kohtusse ja mina kirjutasin kiusaja kohta politseile avalduse. Ütleme nii, et hoogu võttis see samm mehel ikka korralikult maha. Kuid ta kogus end umbes aastakese ja asus mind selle aasta jaanuaris taas valede ning laimu kaudu ründama, seekord tunnustatud advokaadibüroo abiks.
Omal ajal, kui me kiusajaga veel sõbralikult läbi saime, umbes kümme aastat tagasi, rääkis ta mulle, miks inimesed arvutimänge mängivad. Just sellesama nii vajaliku tagasiside pärast, mis meid inimestena tiivustab ja elusolemise tunde annab. Ta jättis mainimata, et sel samal põhjusel inimesed ka kiusavad teisi. Ja et tema ise on kiusaja.
Ma tean, et see mees saaks oma ilusaid vajadusi nagu emotsionaalne kontakt, väärtustatud ja hoitud olemise tunne, tähelepanu ja veel teisigi rahuldada palju elutervemal ja mõjusamal viisil. Palju meeldivamal moel ka tema enda jaoks. Mingil põhjusel ei ole ta olnud siiamaani valmis neid võimalusi avastama. Ta tundub justkui inimene, kes järab jonnakalt hallitanud leivakoorukest ja tunneb viha ning frustratsiooni, kui näeb teisi sushit või tiramisut või mahlakat seapraadi maitsmas. Mingil põhjusel ei suvatse ta sirutada kätt välja, et proovida midagi toitvamat. Ta hoopis maksab teisele samasugusele luuserile ehk siis advokaadile, et saaks seda leivakoorukest veel pikemalt järada ja valib välja kõige hallitanuma.
Täpselt samamoodi nagu vajadust toidu järele on võimalik rahuldada väga erineval moel, on seda võimalik teha ka emotsionaalsete vajaduste puhul. Ka inimsuhetes.
Millised on võimalused end kiusaja eest kaitsta?
ESITEKS. Ole hooliv! (See sõna ajab enamikku meist oksele, aga paraku hoolimine töötab. Eriti kiusamissituatsioonis.) Kiusajal on paha olla või ta kardab midagi või kedagi. Või on ta lihtsalt ignorantne. Ükskõik, mis on põhjus, vihaga situatsiooni lahendamine tekitab ainult suuremat vastasseisu. Uskuge mind, ma proovisin selle 5a jooksul kõike. Nii heaga kui kurjaga. Lõpuks olin sunnitud tõdema, et ainult hoolimisest ja koostööst teiste inimestega on midagi kasu.
TEISEKS. Ole resoluutne! Soovitus hoolida ei tähenda, et Sa peaksid lubama endast ja oma vajadustest üle sõita. Hoolimine tähendab Su sisemist valmisolekut, see on Sinu eelhäälestus, mis on vajalik konflikti lahendamiseks. Resoluutsed peavad olema Sinu sõnad ja teod. Täpsed. Konkreetsed. Üheselt tõlgendatavad. Nagu ninjasõdalasel. Kui Sul on kiusamisest kopp ees, siis Sa pead sellest väga ühemõtteliselt ja selgelt märku andma. Mitte nii, et oh, pole midagi! Kiusa mind siis, kui olen puhanud ja trennis käinud. Siis ma ju jaksan. Ei. Kiusamine peab lõppema nüüd ja kohe.
KOLMANDAKS. Küsi abi! Helista politseisse või naiste varjupaika, kui puutud kokku soopõhise vägivallaga. Oluline on see, et Sa ei jääks üksi ega kujutleks, et suudad kiusamissituatsiooniga omal käel rinda pista. Mina kujutasin seda tükk aega ette ja see tegi jama ainult suuremaks. Oleks ma kohe abi vastu võtnud nagu Kait Sinisalu mulle Facebookis pakkus, poleks kogu see kiusamine nii suureks ja kurnavaks kunagi muutunud. Aga ma tõesti olin varem elus kõigega ise hakkama saanud. Mul lihtsalt puudus kogemus, kuidas kiusatav olla. Seetõttu puudus mul ka kogemus, kuidas situatsioonist välja tulla.
NELJANDAKS. Andesta endale! Sest Sa tõesti ei näinud kiusamist ette. Seda polegi võimalik ette näha. Kiusamine on väärastunud inimvajaduste väljendus, selles pole midagi loomulikku ega paratamatut. See on küll täna üks väga oluline aspekt ühiskonnas, sest kiusamist toimub kõikjal – tööl, koolis, lasteaias, tänaval, kodus, ühistranspordis, abieluvoodis jne. Kus on inimesi, seal on ka kiusamist. Aga meil ei ole kaasasündinud instinkte, mis kaitseksid meid kiusamise eest. Seepärast ole andestav ja lugupidav eeskätt iseenda suhtes.
VIIENDAKS. Ära anna hinnanguid pakutava abi kvaliteedile! Seda tegin ma alguses väga palju. Mida siit postsovjetlikust urkast ikka loota on? See on nii primitiivne, kuidas politsei ja naisteabi tegutsevad. Nad on nii saamatud! Tundus, et Eestis pole ainsatki tõsiseltvõetavat abipakkujat. Fakt on aga see, et meeldib Sulle siin pakutav abi või mitte, Sul ei ole muud valikut, kui see vastu võtta, kui soovid säilitada oma vaimset tervist ja head elukvaliteeti. Täpselt nagu Gabriel käskis Agnesel hobuse selga hüpata, kui teda mässajate käest päästis, ei ole ka Sinul muud valikut. Võib juhtuda, et Sa leiad abistajate näol endale uusi sõpru ja huvitavaid tuttavaid ning avastad endalegi üllatuseks, et Eestis elab lisaks Su võrdlemisi elitaarsele sõpruskonnale veel väga palju toredaid ja hakkajaid inimesi. Kõik mõistlikud inimesed ei peagi olema Oxfordi kraadiga. Vahel aitab kiusaja vastu hoopis terav talupojamõistus, mida Oxfordis teps mitte omandada ei saa.
KUUENDAKS. Usu paremasse homsesse! Kõik halvad asjad saavad kunagi otsa. Täpselt nagu head asjadki. Ehk et kõik läheb mööda. Ka kõige vastikumad katsumused saavad kord otsa. Täpselt nagu talvele järgneb kevad, saab ühel päeval läbi ka kiusamine. Nii lihtsalt on. See on elu seadus.
Seniks aga kaunist suve jätku teile kõigile ja uute kohtumisteni sügisel!
