Kui ma 2014. aasta märtsis avastasin lõpuks, et mu sülearvutisse oli sisse häkitud ja et häkkerina tegutses tõenäoliselt üks tollal märkimisväärset meediapopulaarsust nautiv ning mulle isiklikult tuttav meesterahvas, ei kujutanud ma ette, et selle jama lahendamiseks kulub enam kui viis aastat ja et see protsess pöörab mitmeski mõttes pea peale terve Eesti ühiskonna ning kindlasti ka minu enda elu.
Elamise keeruline kunst ehk miks võtab jamade lahendamine nii kaua aega?
Kuidas kaitsta end kiusaja eest?
Kiusamine on viimasel ajal juhtunud traagiliste sündmuste tõttu kuum teema meedias. Ja kui miski on ajakirjanduse huviorbiidis, julgevad sellest lõpuks rääkida ka inimesed omavahel. Justkui meedia jõustaks ja annaks loa teatud tabudelt loor kergitada ning neid rohkem mitte eitada. Sest Eesti on eituse ühiskond, meeldib meile seda tunnistada või mitte. Kuidas saab lahendada probleeme, mille pärast inimesed endalt aegade algusest saadik elu võtnud on, kui seda probleemi justkui ei eksisteerigi?
Suvi?!
Viimasest postitusest on päris palju aega möödunud ja see aeg on olnud pööraselt põnev ning sündmusterohke. Millega ma siis vahepeal hakkama sain? Lõpetasin Tallinna Majanduskooli, käisin kohtus, puhkasin mõne päeva, tantsisin esimest korda elus tantsupeol ja marssisin peorongkäigus ning tegin selle kõige kõrval kõvasti tööd.
Mis tunne on olla häkitud?
Elus tuleb pahatihti ette olukordi, milleks mitte keegi meist ette valmistuda ei suuda. Üks sellistest sündmustest on häkkimine.
Miks nad saavad?
Soovitan kõigile lugemiseks Eesti Ekspressis ilmunud ja veebis tasuta kättesaadavat artiklit lähisuhtevägivallast. Eero Epner on teinud väga head tööd. Vägivallakirjeldused on täpsed, õõvastavad, muljetavaldavad. Abitut nõutust on palju, konstruktiivseid lahendusi justkui polekski. Aga see ei ole autori süü, vaid selline on Eestis levinud suhtumine vägivallaprobleemide puhul. Meid ju küüditati, teate küll. Vägistati ja rööviti ja tapeti ja me ei saanud mitte midagi sinna parata. Me olemegi saamatud ja kaitsetud. Taara avita!
Lähisuhtevägivalda ei ole kohane võrrelda küüditamisega.
Täna kirjutan ma sellest, miks lähisuhtevägivald üldse juhtuda saab naise vaatepunktist, kes on ise päris jõhkra vaimse vägivalla üleelanud.
Kas äri või heategevus?
Legendaarne Suurbritannia riigimees Winston Churchill märkis tabavalt, et kui inimene ei ole kahekümneaastaselt sotsialist (loe: võrdsete võimaluste loomise poolt), siis ei ole tal südant, kui ta pole aga neljakümneselt konservatiiv, siis polevat tal mõistust. Kahtlemata oli tal omajagu õigus. Noorus on suurte unistuste, ideaalide poole püüdlemise ja eneseusu paikaloksumise aeg ning enamik meist soovib kas teismeeas või kahekümnedates muuta maailma natukene paremaks paigaks või vähemalt leevendada olemasolevate inimeste (või loomade või looduse) kannatusi. Kas äri ja heategevus välistavad teineteist? Või mida on õppida heategevusest huvitatud naisel ärist?
Bitchi* julgesti!
Foto: internet
Head tüdrukud ei pidanud ju teistele inimestele närvidele käima?! Nad pidid alati viisakad ja korrektsed olema, ka siis, kui see tuleb oma emotsioonide allasurumise ja eheda mina eitamise hinnaga. On see ikka veel nii? Oh, ei! Ole aus ja julge. Provokatiivne – kui soovid! Pisut bitchimist võib Sinu ja Su kaasinimeste päeva hoopis paremaks muuta – ja seda täiesti ootamatul põhjusel. 😉
Kuidas suhelda väikese inimesega?
Meesõiguslane tuleb kapist välja
Äri ja eetika: kas l*llist inimesest tohib üle sõita?
